Milline on Eesti Genealoogia Seltsi tegevus ja mida selts taotleb

• Avaleht
• EGeS Võrumaa osakond
• Uuritavad Võrumaa nimed
• Sugupuud veebis
• Genealoogiaalane kirjandus
• Kasulikke linke

Eesti Genealoogia Seltsi eesmärk ja sellest tulenevad ülesanded on formuleeritud seltsi põhikirjas. Eesmärgiks on eestikeelse genealoogiaharrastuse edendamine.

Selle täideviimiseks on palju ja mitmekesiseid võimalusi. Püüan neid seltsi tööks püstitatud ülesannete põhjal lahti seletada.

Esmaülesanne ongi äratada inimestes huvi oma põlvnemise ja esivanemate päritolu vastu. See kas huvi tekib teatud ajaperioodil iseendas või põhjustab selle loetud kirjandus või sugulaste/sõprade/kaaskodanike eeskuju.

Varem asusid eakad inimesed oma juuri otsima alles siis kui teadjamad inimesed oli juba siit ilmast lahkunud. Seda on paljud seltsi astunud inimesed tunnistanud. Praegu seda enam öelda ei saa, sest genealoogiahuvi on jõudnud ka noorteni kas koolides või argielu keerises. Viimasel ajal on seltsiga liitunud ka inimesi, kes olles suguvõsa uurimisel juba ära teinud märkimisväärse töö, leiavad, et on vaja ennast täiendada ja teistega kogemusi vahetada. Mind üllatas näiteks üks inimene, kes oli enne seltsiga liitumist koostanud eellaste sugupuu nelja sugupõlve ulatuses ilma arhiive külastamata, seda sugulaste küsitluse ja peredes leiduvate kirjatööde põhjal.

Käesoleval näitusel on üleval loetelud uurimiskohtade ja allikate kohta, seepärast ma selle pikemalt ei peatu. Tahaks ainult mainida ärkamisaegset perepiiblit, mida on küll vähe leitud, aga kus on juba täitmiseks sisse trükitud omaniku ja vanemate nimede jaoks read. Ka aastal 1999 anti välja perepiibel, aga nende andmete jaoks on ette jäetud tühjad lehed.

Suguvõsauurimine aitab kaasa põlvkondadevahelise järjepidevuse säilitamisele. See on seltsi teine tähtsam ülesanne. Loodame, et järjest vähemaks jääb inimesi, kes ei tea midagi oma vanavanematest, rääkimata varasematest eellastest. Kui see nii on ja saab ka edasi olema, siis on selles oma osa ka EGeS-il.

Väga tihti on elluastujal meeles just vanaisa-vanaema õpetussõnad ning nendelt saadud oskused, kuna neil on läbi aegade olnud rohkem aega lapselastega tegelemiseks. On aga õpingud ja elukohamuutused pere vanavanematest lahutanud, siis seda enam on põhjust tunda huvi nende elukäigu vastu, selle vastu mida oleme esivanematelt pärinud, millised pärilikud omadused meis edasi elavad. Pärilike omaduste edasikandumise järglastele geenide kaudu on teadlased pikalt ja põhjalikult lahti seletanud ja selle töö tulemused on huvitavad. Olen sellesse mingil määral süvenenud ja ärgitanud seltsikaaslasi esivanematelt päritu kohta seltsi lehes “Põlvnemislugu” kirjutama. Tuleb välja, et peale üldtuntud iseloomulike omaduste välimuses (pikkus, nina kuju, juuste värvus jne) on päritavad ka kirjavigade tegemine, erinevad anded – nii head kui halvad (näiteks kleptomaania) jne.

Tugeva riigi alus on just põlvkondade vaheline järjepidevus. Teame ju, et Vabadussõjas võitles mõnest suguvõsast isegi 3 põlvkonda. Iga põlvkonna vanemad liikmed arvavad väga sageli, et noorus on hukas. Ometi ei ole midagi hullu juhtunud, sest selle hoiavad ära esivanematelt päritud geenid.

Tavaliselt loetakse põlvkonna kestuseks 30 aastat, aga uuemal ajal see juba lüheneb seoses noorte varasema küpsemisega. Võimalik, et genealoogia kõrvale tekib jälle ka eugeenika nagu see oli vabariigi esimestel aastakümnetel. Akadeemiline Eugeenika selts “Tõutervis” hoolitses just terve perekonna loomise eesmärgil. Võiksid tekkida riiklikud perekonnanõuandlad hoidmaks ära meele ja muudest mürkidest tingitud värdjaslaste sündi.

Kuna seltsi püha kohus on tutvustada eestlastele genealoogilist uurimistööd, siis juba algaastatel organiseeris selts loenguid gooti kirja ja arhiivinduse tutvustamiseks ning see on kestnud tänapäevani. Tallinnas käib praegu gooti kirja kursus algajatele ja edasijõudnutele ning algamas on arhiivinduse õpe. Alul leiti teadjamad tugiisikud suguvõsauurimise tutvustamiseks, hiljem moodustusid nende baasil maakondlikud seltsi osakonnad. Esimesel tegevuskümnendil oli neid 4 (Tallinn, Tartu, Viljandimaa, Pärnumaa), nüüd on neid 8. Lisandusid Saaremaa, Läänemaa (Haapsalus), Järvamaa (Türil) ja Virumaa (Rakveres) osakonnad.

Osakondade moodustamine maakondades/linnades toob inimestele teadmistejagamise lähemale, annab võimaluse elada seltsielu, milleks eestlastel on pikemaajalised traditsioonid. Osakondade  kogunemistel on peale harivate loengute kuulamise võimalik arutada omavahel uurimistulemusi, ettetulnud takistusi ja tööde vormistamist.

Seltsi traditsioonide hulka kuuluvad igaaastased aastakoosolekud kokkuvõtete tegemiseks, uute kogemuste tutvustamiseks ja parimate uurijate esiletoomiseks. Neid peetakse Eesti erinevates linnades, tänavu toimus see Tallinnas Orlovi lossis.

Üle kahe aasta peetakse seltsi kahepäevaseid suvepäevi looduslikult ja ajalooliselt huvipakkuvates kohtades (Olustvere, Audru, Kose-Uuemõisa). Igal aastal kevadeti organiseerivad osakonnad ekskursioone, külastades mõisaid, kirikuid, kalmistuid, muinsuskaitse objekte, mälestusmärke jne. Ka suvepäevade kavas on olnud ekskursioonid (Soomaa ja Lahemaa, linnused, Tuhala karstiala jne).

Laiemale üldsusele on määratud seltsi ja suguvõsa uurimistööd tutvustavad näitused. Neid on peetud erinevates kohtades, koos käimasolevatega 31 (Haapsalu lossikirik, muuseumid, raamatukogud ning aastakoosolekute, konverentside ja suvepäevade läbiviimise kohtades).

Teaduskonverentsid on toimunud Tallinnas seltsi 10. ja 15. aastapäeva puhul ning ka Viljandis.

Seltsi eesmärgi ja ülesannete tutvustamisel on tähtis koht ka kirjandusväljaannetel. Algaastail anti välja tutvustav voldik ja suguvõsauurija AB ning CD. 1997.a novembrist hakkas ilmuma Tallinna osakonna lehena “Põlvnemislugu”, mis 2004.a veebruaris muutus üleseltsiliseks. Vahepeal andis Viljandi osakond välja laualehte “Genealogus” (12 numbrit) ja Tartu “Sugupuulast” (ilmus 4 numbrit). Konverentside puhul on trükitud broðüüre ettekannete teesidega. On loodud ja täiendatakse uurimistööks vajalikke andmebaase ning kasvab lõpuleviidud uurimistööde arhiiv, olgugi et seltsil ei ole nende jaoks hoiukohta. Seni hoiame neid Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltica osakonnas, kus on ka meie kirjanduse riiul ning mikrofilmide kogu.

Seltsi üks tähtsamaid ettevõtmisi esimese 12 aasta jooksul oli kiriku- ja vakuraamatutest tehtud mikrofilmide hankimine USA-st mormoonidelt. Hiljem sai neid lugeda ka teistes arhiivides ning seltsi käsutuses olevad jagati osakondadele välja.

Seltsil on oma embleem ja lipp. On auliikme staatus ja igal aastakoosolekul valitakse töötulemuste põhjal aastagenealoog ning jagatakse tänukirju. Teha on veel palju ja selleks tuleb igal seltsi liikmel oma osa anda. Osakondade juhatused peavad inimesi julgustama ja aktiviste kasvatama.

Rääkisin seltsi kokkutulekutest, aga tähtis osa sugupuude uurimisel on ka suguvõsa kokkutulekute korraldamisel. Tavaliselt organiseeritakse neid peale uurimistöö jõudmist teatud etappi ning nende eesmärk on suguvõsaliikmete/hõimlaste omavaheline tutvumine (seda võib eluvõitluses vaja minna), aga ka seal täiendavate andmete kogumine, tööde tutvustamine. Ajapuudusel ei räägi ma kokkutulekutel tehtavast põhjalikumalt. Neid on peetud ka NL ajal, vabariigi taaskehtestamisel see hoogustus, siis mõnevõrra vähenes seoses suurte kulutustega. Nüüd, kui elatustase pidevalt tõuseb, on need jälle hoo sisse saanud, võib ka öelda – nad on popiks kujunenud. Näitena võin tuua, et Kose-Uuemõisas 2005.a peetud seltsi suvepäevadega samal ajal toimus meile teadaolevatel andmetel seitse suguvõsakokkutulekut. Kõigile neile sai saadetud ka suvepäevaliste tervitus. Suurim möödunud aastal (võib-olla ka üldse) oli Harjumaa/Rapla piiril peetud Mesila suguvõsa kokkutulek, kus osavõtjate arv ületas 550. Pean mainima, et see oli ka eeskujulikult läbi viidud. Seltsi arhiivis on sellest mitu videofilmi.

Lõpetuseks tahan öelda, et suguvõsa uurimisega alustamiseks ei ole kunagi hilja ega ka noorematel vara. Tore, et mõned koolid on selle tõsiselt käsile võtnud. Et seda tööd õigesti alustada, süstematiseerida kogutud materjali ning arhiivist leitule lisada ka kodukoha ja ajastu kohta käivaid ülestähendusi, ongi genealoogiahuvilistele vaja seltsitegevust.

Loodan, et elujärje paranemisega jääb inimestel üha rohkem aega huvialade harrastamiseks. Selle eest, et üks harrastustest oleks oma juurte uurimine, kannab hoolt Eesti Genealoogia Selts.