Ajalugu

Genealoogiast läbi aegade

Karl Kurro, Genealogus nr 1, aprill 1998.

Ürg-esivanematest keskaja rüütliteni

Inimesed on läbi aegade tundnud huvi oma eellaste vastu, tahtnud teada oma esivanemaid, nende päritolu, tegusid, nendevahelisi sugulussidemeid ning enda kohta nendes. Oma päritolu ja esivanemate vastu hakati huvi tundma juba neil kaugetel aegadel, kui tekkis arusaamine veresugulusest. Nendesse aegadesse ulatuvad ka suguluse mäletamise ja eellaste arvestamise alged. Aastatuhandete jooksul täiustusid järgluse jäädvustamise viisid, suulised mälestused asendusid  kirjalike ülestähendustega, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni. Kui varematel aegadel olid sugulussidemete auväärsus ja kaugele minevikku ulatuvus olulised riigi- ja religioosse võimu pärimise ja varanduslike probleemide lahendamisel, siis tänapäeval aitavad genealoogiaalased teadmised mõista või lahendada probleeme sotsioloogias, eugeenikas, inimgeneetikas, onomastikas, õigusteaduses ning ajaloos ja selle lähiteadustes.

Vanimaid pärinevusandmeid anti edasi suust suhu, need on kandunud nõnda läbi paljude põlvede ning seostunud mitmesuguste uskumuste ja müütidega, mille kohaselt on kunagi eksisteerinud jumalate ja inimeste vahelised sugulussidemed. Neist pärinevat jumalikku verd arvati mitte sobivat segada tavalise, inimliku verega. Sellised uskumused tõid kaasa nii valitsus- kui ka religioosse võimu päritavuse ning vajaduse pärimisõigust jälgida ja tõestada. Selleks ongi muistsed Egiptuse preestrid jäädvustanud kuni Aleksander Suure aegadeni pärgamendirullidele tervelt 31 valitseja dünastiat. Ka antiikajastu muinaskangelaste väärikas veri arvati voolavat mitmete ajalooliste isikute soontes. Nii väitsid Rooma esimene keiser Julius Caesar ja tema järglased, et nad olevat oma jumaliku vere pärinud Antiik-Kreeka armastuse- ja ilujumalannalt Aphroditelt. Samuti esitatakse Piiblis pikki kuningate põlvnemisloendeid ning ka heebrea preestrid loevad end Moosese venna Aroni järglasteks. Kuni 1975. aastani Etioopiat valitsenud dünastiasse kuuluvad isikud peavad end Piiblis mainitud kuningas Salomoni ja Seeba kuninganna järeltulijateks. Ka moslemid usuvad tänini, et nende imaamid ja vaimsed liidrid on prohvet Muhamedi sugukonda kuuluvad järglased.

Teadmisi oma esivanematest peavad oluliseks ka hiinlased, kelle hulgas leidub tänapäevalgi inimesi, kes arvavad end olevat 65 inimpõlve tagasi elanud filosoofi Kong Fuzi (Confutsius) järglased. Sama traditsioonitruud on ka jaapanlased, samuti mitmed Lääne-Aafrika ja Melaneesia rahvad.

Kaugele minevikku  ulatub selles sisalduvate andmetega nn. Bulgaaria khaanide nimestik. See bulgaaria kronoloogia ja genealoogia vanim kirjalik mälestis on koostatud tugevate algbulgaaria keele sugemetega ja koosneb kahest osast. Esimene osa on koostatud khaan Asparuhi valitsemisajal VII sajandil, ning tõestab Dulo vürstisuguvõsa pärinevuse hunnidejuhist Attilast ja tema pojast Ernahist. Teises osas loendatakse Asparuhi järglased kuni VIII sajandi teise pooleni.

Riikluse arenedes omandas Genealoogias, eriti alates XIV-XV sajanadist järjest  suurema praktilise tähtsuse õiguskaitseline aspekt. Nimelt hakati pidama vajalikuks, et isik, kes tahtis osa saada aadliseisuse privileegidest, pidi  tõestama põlvnemise nn. kõukude e. eellaste tabelite esitamisega vastavale järelevalve asutusele. Kõukude tabelis tuli näidata aadlikest kõugud kindlaksmääratud põlvkondade ulatuses. Eri maades ja eri aegadel on tabelis näitamist nõutud kõukude arv olnud erinev, s.o. erinesid nõuded selles suhtes, mitmenda sugupõlveni pidi olema tõestatud eellaste kuulumine aadelkonda. Kõukude tabelid koostati nõnda, et alumisele reale kirjutati päisniku nimi ja järgmine rida päisniku rea kohal jagati kaheks, ühele poolele kirjutati päisniku isa ja teisele poolele päisniku ema nimi. Kolmas rida jagati juba neljaks ja neisse osadesse kirjutati vastavalt päisniku isa vanemate ja ema vanemate, s.o. päisniku vanavanemate nimed. Neljandale reale kanti omakorda kõigi kolmandale reale kirjutatute isad ja emad. Nõnda mindi rida realt kõrgemale, kuni nõutud sugupõlvede aadellikkus oli tõestatud. Samasugune kõukude tabel võidi vormistada ka sugupuuna, mille tüvel asetses oma päritolu tõestada soovija vapp. Algul hargnes puu kaheks, kusjuures paremale kanti isa ja vasakule ema vapp. Seejärel hargnes puu uuesti ning juurdetulevatele harudele joonistati lisandunud perekondade vapid. Aadellikkus loeti tõestatuks, kui nii isa- kui emapoolsetel esivanematel oli olemas kaheksa, mõningatel juhtudel koguni kuusteist vappi. Kõukude tõestuse nõudmine sundis tabelite koostajaid järjest rohkem uurima vanu dokumente perekonnaarhiivides ja mitmesugustes riigi- ja kirikuasutustes. Nii võttis genealoogia-alane tegevus järjest rohkem uuriva iseloomu.

Genealoogia muutub teadusharuks

Uuriv lähenemine genealoogia küsimustele lõi uusaja alguseks eeldused teoreetilise huvi tekkimiseks nii genealoogia vastu üldse kui ka selle uurimisviiside ja allikate vastu, samuti genealoogia kujunemisele XVII-XVIII sajandil spetsiaalseks teadusharuks. Sellega tegeldi mitmes Euroopa riigis, näiteks A. Duchesne, P. Anselme, perekond Hozier jt. Prantsusmaal, D. Douglas Inglismaal. Alates XVIII sajandi lõpust alustati mitmes Euroopa riigis genealoogia õpetamist ülikoolides, anti välja eellas-jadakonna ja kõukude tabeleid ning genealoogilisi teatmikke Euroopa kuningate, vürstide ja aadliperekondade ning sugukondade kohta. Peatselt ühinesid aadlike genealoogiaharrastusega ka kodanlaste ringkonnad.

Saksamaal panid genealoogiale kui teadusele aluse XVIII sajandil N. Ritterhausen, K. M. Spener, J. V. Imhof ja J. Ch. Gatterer. Viimase teos “Abriss der Genealogie” (1788) sai üheks kandvamaks tööks genealoogia kujunemisel teaduseks. Ka Saksamaal anti välja teatmikke valitsejate ja aadliperekondade – sugukondade kohta. Mainekamad olid neist “Gotaischer Kalender” ja “Almanach de Gotha”,millest kuni 1943. aastani ilmus  viis köidet. Neist esimene – “Hofkalender” – ilmus 1763.a. Nimetatud väljaannete jätkuks võib pidada Saksa Liitvabariigis alates 1951.a. välja antavat käsiraamatut “Genealogisches Handbuch der Adels”.

XIX sajandil oli Saksamaal genealoogia kõrgaeg. Siis ilmus arvukalt üksikuurimusi, aga ka genealoogia-alaseid teatmikke ning teaduslik-teoreetilisi teoseid. Viimastest on 1898.a. O.  Lohrenzi (1832-1904) poolt välja antud “Lehrbuch der gesammten wissenschaftlichen Genealogie” teaduslik teoreetiline genealoogia alusteos, mis laiendab genealoogia uurimismeetodeid ja väärtushinnanguid sotsioloogiliste ja loodusteaduslike küsimuseasetuste kaudu. Koos XIX sajandil toimunud ajaloo ja selle lähisteaduste arenguga   kujunes ka genealoogia-alastes uuringutes valdavaks allikakriitiline printsiip. Agaralt on Saksamaal tegutsenud ka arvukad kodanike genealoogiaseltsid, kelle algatusel on välja antud mitmesuguseid teoseid, millest mahukamast – “Genealogisches Handbuch bürgerlicher familien” – ilmus aastail 1889-1943 119 köidet. Alates 1955. aastast, 120 köitest teos jätkab ilmumist nimetusega “Deutsches Geschlechterbuch”.

Inglismaal on palju genealoogia-alaseid uurimusi kirjastatud 1717. aastal asutatud Antikvaaride Seltsi (Society of Antiquaries) ja 1911. aastal asutatud Genealoogia Seltsi (Society of Genealogists) liikmete algatusel. Ka brittidest esivanemate uurijad nendivad, et Inglismaalgi on varasemad andmeallikad ebatäielikud ja tavakodanikul on XVI sajandist kaugemalemineku võimalused üsna küsitavad, sest vanemad allikad sisaldavad peamiselt ülikutest maaomanike andmeid. Tavakodanike kohta võib seal mõnevõrra vanemaid andmeid leida, XVI sajandil tekkinud babtistide usulahu valla- ja kihelkonnaregistritest. Nendes võivad andmed ulatuda 1538. aastani.

Uues maailmas ja Venemaal

USA-s said genealoogiaharrastused populaarseks XIX sajandi teisel poolel. Seoses iseseisvumise sajanda aastapäevaga tekkis hulgaliselt Iseseisvussõjas silma paistnud isikute minevikku uurivaid seltse. Koos seltsitegevusega süvenes professionaalne huvi genealoogia vastu ja see viis USA Rahvusliku Seltsi loomisele 1903. aastal. Samal ajal loodud Ameerika Genealoogia Selts piirdus 50 liikmega. Neis teaduslikes seltsides kasutatakse genealoogia-alaste uurimuste tulemusi mitmesuguste probleemide lahendamiseks sotsioloogias, eugeenikas, õigusteaduses ja muudes seosteadusharudes.

Omamoodi nähtus USA genealoogias on mormoonide usulahu genealoogia seltsi tegevus. Selle keskusesse Utah’ osariiki Salt Lake Citysse on koondatud mahult maailma suurim genealoogia-alane andmepank. Oma sisult on see rahvusvaheline ja sisaldab andmeid kogu maailmast. Materjalid on mikrofilmidel ja kantud elektroonilisse registrisse, mis teeb otsitava materjali leidmise lihtsaks ja kiireks. Andmeid säilitatakse Kaljumäestikus hävimiskindlates hoidlates. Samas linnas pakub Brigham Youngi Ülikool ka nelja-aastast genealoogiakursust. Mormoonid usuvad, et prekondlikud suhted jätkuvad ka hauataguses elus ja et nad saavad teha taevariiki pääsemise võimalikuks ka nendele mittemormoonidest esivanematele, kelle andmed on kogutud nende hoidlatesse ja kui korraldada teatavaid usulisi tseremooniaid. Mormoonid on mikrofilminud ka Eesti Perekonnaseisuarhiivis asuvaid personaal- ja meetrikaraamatuid ning neilt on Eesti Genealoogia Seltsil õnnestunud osta mikrofilmide koopiaid ligi poolte Eesti kihelkondade kohta.

Venemaalgi algas genealoogia-alane tegevus praktilise elu sunnil. Nii tehti XVI sajandil algust valitsejate kõugutabelite (Gosudarev rodoslovets) koostamisega. XVI-XVII sajandil ilmus arvukalt raamatuid ülikute perekondade eellas-jadakonna ja kõugutabelitega. 1687.a. koostati nn. Barhatnaja Kniga. Sellesse sametisse köidetud raamatusse koondati Rjurikute ja Gediminaste sugukonda kuuluvate tsaaride, vürstide ja bojaaride perekondade andmed. Samuti ilmus raamat “Gosudarev rodoslovets 1555-1556” ning aastatel 1682-1687 nende kahe suguvõsa liikmetelt täiendavalt kogutud XVI-XVII sajandit käsitlevad andmed. 1807.a. anti välja ka kaupmeeste “Barhatnaja kniga kupetseskih rodov”. Mõlemad sametraamatud sisaldavad arvukalt faktivigu ja võltsinguid.

1682.a. asutati Venemaal “Rodoslovnõh del palata”, s.o. ametiasutus, mis tegeles kuni 1700. aastani aadlisuguvõsade genealoogiate tõestuse küsimustega. Peeter I ajal püüti süstematiseerida varemilmunud raamatutes avaldatud andmeid teoses “Rodoslovnoi rospisi velikih knjazei i tsarei rossiiskih”. Katariina II ajal  koostas M. I. Stserbakov vürstide perekondade eellaskonna tabelid ja ilmusid A. T. Knjazevi ja G. F. Milleri uurimused vene aadlike genealoogiast. Vene genealoogia probleemide edasisel läbitöötamisel väärivad märkimist N. J. Novikovi, N. M. Karamzini, P. V. Dolgorukovi jt. tööd. 1897.a. asutati Peterburis Vene Genealoogia Selts ja 1905.a. Ajaloolis-Genealoogiline Selts Moskvas. 1906.a. alustati genealoogia õpetamist Moskva Arheoloogia Instituudis L. M. Savjalovi loengutega.

Baltimaades alustasid genealoogia-alaseid uuringuid baltisakslastest aadlikud, saades selleks innustust Saksamaalt. Organiseeritud vormi omandas genaloogia-alane tegevus Baltikumis 1893.a., kui baltisakslased asutasid Miitavis (Jelgavas) Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi juurde heraldika ja sfragistika sektsiooni, mis tegeles ka genealoogiaga. 1907.a. aga asutati Riias Baltimaade Genealoogia Selts ja 1911. aastal selle osakond Tallinnas. Selle seltsi mainekamate uurijatena tuleb nimetada G. Adelheimi, O. M. von Stackelbergi ja E. von Notbecki.

Iseseisvusaegses Eestis oli baltisaksa genealoogia-alaste harrastuste keskuseks Eestimaa Kirjanduse Seltsi genealoogiaosakond, mis asutati 1921.a. Tallinnas ja Saksa Genealoogiline Selts Tartus, mis asutati 1926.a. Nimetatud seltsid ja isikud koostasid hulgaliselt üksikuurimusi Baltimaade mõisnike genealoogiast ja mahukaid teatmeteoseid. Viimastest on tähelepanuväärsemad A. v. Transeche-Rosenecki koostatud “Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften” (1929), “Deutsch-baltisches Biographisches Lexikon 1710-1900”, L. v. Stryki “Beiträge zur Geschichte der Rittersgüter Liwland” I-II, O. M. Stackelbergi “Genealogisches Handbuch der Baltischen Ritterschaften Teil Estland” (1929), Paul Fr. v. Ungern Sternbergi “Ein Beiträgi zur Güter- und Familiengeschichte Estlands”. Genealoogiliste uurimuste publitseerimist on baltisakslased jätkanud ka pärast Baltimaadelt lahkumist.

Ka eestlased alustavad

Baltisakslaste eeskujul hakkas sugukondade uurimine levima ka eestlaste hulgas. Esimeseks teadlikuks eesti sugukondade uurijaks tuleb lugeda Nõo pastorit M. Lippu (1854-1923), kes 1903.a. avaldas üleskutse materjalide kogumiseks Masingute suguvõsa kohta ja 1907.a. avaldas sellekohase uurimuse. See tuli üsna mahukas – 213 lehekülge teksti ja skeeme ning 13 lisalehte. M. Lipp koostas ka uurimuse “Karellide suguvõsa”, mis ilmus A. Lüüsi poolt täiendatult ja redigeeritult trükist 1932.a. Enne I maailmasõda ilmus 1905.a. trükist veel Peeter Lensini “Siniallikute omad, ehk Lensinite perekonna raamat” ja 1912.a. A. Undritzi väljaandel “Undritzite suguvõsa”. M. Lipp pidas sugukondade uurimise peamiseks ülesandeks tuntumate avaliku elu tegelaste põlvnemisloo tutvustamist. Pärast nimetatud uurimuste avaldamist arendas ta oma tegevust peamiselt Eesti Kirjanduse Seltsi ülesandel. Esimese maailmasõja-aastail, eriti aga pärast M. Lipu surma vaibus mõneks ajaks plaanikindel töö eesti suguvõsade uurimisel, kuid mõned eraviisilised uurijad, näiteks arhivaar T. Laur (1882-1930) kogus ka sellel perioodil ulatusliku genealoogilise materjali.

Eesti iseseisvudes hakkas sugukondade uurimine võtma samm-sammult korraldatud organisatsioonilist vormi. 17. mail 1924.a. registreeriti Eesti Eugeenika Selts “Tõu tervis”, mis sai tegutseda 16 aastat ja likvideeriti 3. detsembril 1940.a. pärast kommunistlikku riigipööret Eestis. 1944.a. algul püüti seltsi tegevust uuesti elustada, kuid sõjategevuse kandumine Eesti territooriumile määras selle katse nurjumisele. Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi juurde asutati 12. mail 1931.a. eri põhikirja alusel tegutsev Genealoogia toimkond, mida juhatas magister J. Vasar. Genealoogia toimkonna juures tegutses Eesti Sugukondade Uurimise Büroo A. Oinase juhtimisel. Büroo kujunes genealoogilisi uurimusi korraldavaks keskuseks ning andis tegevusele uue hoo ja suuna. Kui varem oli rõhk tuntud ühiskonnategelaste põlvnemislugude uurimisel, siis nüüd pidas büroo oluliseks ka andmestiku kogumist rahva kõikide kihtide kohta, et seda võiks kasutada pärilikkuse, sotsiaalbioloogiliste ja muude nähtuste uurimisel. Nende organisatsioonide töös oli väga vajalik vastava publitsistika avaldamine. Nii ilmus 1931.a. ajakirjas “Olion” kirjutis “Eesti sugukondade uurimisest”. Samal aastal avaldati ajakirja “Linnad ja alevid” 3. ja 4. numbris E. Rosentrauchi artikkel “Genealoogiliste ja sotsiaalbioloogiliste uurimuste tähtsusest ja perekonnaseisuametite arhiividest nende uurimuste allikatena”. 1932. aastal ilmus A. Saareste “Eesti suguvõsade uurimised” I-II. Aastatel 1932-1937 ilmunud Eesti Entsüklopeedia kaudu ühtlustus eestikeelne genealoogiline terminoloogia.

Paralleelselt genealoogia-alaste uurimustega pandi neil aastail alus ka teisele ajaloo abiteadusele – onomastikale. Tänu nimede eestistamise liikumisele pälvis erilist tähelepanu antroponüümika ehk isikunimede uurimine, mis, andes hinnatavat materjali keeleteadusele, ajaloole, etnograafiale, arheoloogiale jne., võib aidata lahendada ka genealoogia probleeme. Eesti nimede uurimise algatajaks võib pidada rahvaluuleteadlast M. J. Eisenit, kes 1921.a. avaldas kirjutise “Eestlasele eesti nimi. Sugunimede tekkimine” ja 1923.a. ajakirjas “Eesti Keel” uurimuse “Risti- ja sugunimed Tartu-Võru maakonnas 1582.a.”. 1932.a. kevadel avaldasid R. Seeberg-Elverfeld ajakirjas “Eesti Keel” uurimuse “Tartu eesti perekonnanimed XVII saj. I poolel”. Järgnesid A. Saareste uurimused “Eesti sugukonnanimedest” ja “Eesti liignimedest” ning 1933.a. ajakirjas “Linnad ja alevid” E. Rosentrauchi töö “Nimeõigusest”.

Nagu eespool mainitud, keelati Eestis pärast kommunistlikku riigipööret avalik, organiseeritud genealoogia-alane tegevus. Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts suleti ja Genealoogiatoimkonna ning Eesti Sugukondade Uurimise Brüoo tegevus lõpetati 1940.a. detsembris. Seltsis ja selle allüksustes viljeldud uurimuste teaduslik laad pole tänapäevani taastunud.

Vaatamata seltsi sulgemisele ja genealoogiaalase uurimise kui rahvuslikkust süvendava tegevuse keelustamisele ei saavutanud punavõimud oma eesmärki – muuta ka anastatud alade inimesed kosmopoliitideks. Pigem vastupidi. Sõjajärgseil aastail hakkas eesti sugukondade uurimine märkamatult taastuma, kuid vastavalt tingimustele muutusid uurijate eesmärgid ja koosseis. Kui M. Lipu ajal püüti sugukonnauurimistetga tõsta esile meie rahva suurmehi, soovides sellega tõsta eestlaste eneseväärikust, ning Eesti Sugukondade Uurimise Büroos peeti silmas eelkõige teaduslikke eesmärke, siis nõukogude võimu aastatel kujunes sugukonnauurimine üheks vastupanuliikumise varjatud vormiks. Oma esivanemate uurimisega püüti teadvustada neid kui konkreetseid inimesi, oma nime, kodukoha ja saatusega isikuid, nende teadmistes tunnetati juuri, mis seovad uurijat ennast ja tema järglasi kindla asukohaga Eestimaal, mille vastu võis austust, lugupidamist ja uhkustki tunda. Teadvustades kõike seda, osutuski genealoogiline uurimistegevus sõjajärgsel perioodil üheks nõukogude võimule ja selle ideoloogiale mitteallumise ning eestluse ja patriootliku vaimu kandjaks. Koos sugukonnauurimise eesmärkidega muutus ka uurijate koosseis. Eesti Genealoogia Seltsis, selle genealoogia toimkonnas ja sugukondade uurimise büroos tegutses suhteliselt väikesearvuline ning kõrgelt haritud spetsialistide ringkond – ajaloolased, keeleteadlased, arstid ja arhiivitöötajad, kes valdavalt pidasid silmas teaduslikke eesmärke. Sõjajärgsel perioodil, kuni tänapäevani, tegeles sugukonnauurimisega järjest suurenev arv üksikisikuist uurijaid, kes kogusid andmeid oma sugukonna kohta. Ka uurijate enamiku haridus on teiselaadne. Valdav on kas tehniline või majanduslik kõrgharidus või kesk- ja keskeriharidus. Uurijate professionaalse ettevalmistuse puudumine, sagedasti ka gooti kirja ja saksa keele puudulik tundmine muudab selle perioodi uuringute teadusliku väärtuse küsitavaks, kuid rahvusliku identiteedi säilitamisel ja meie rahva püsimajäämisel on nende uurijate tööl kahtlemata väga oluline roll.

Uus tõus

Sugukonnaloolises uurimistöös ning sellega kaasnevas tegevuses hakkasid ilmnema olulised muutused 1980. aastate teisel poolel, eriti “laulva revolutsiooni” päevil. Ajakirjanduses avaldati genealoogiliste uurimuste allikaid, metoodikat ning vormistamist käsitlevaid kirjutisi. Agaramad uurijad hakkasid korraldama sugukondade   kokkutulekuid, kuhu kogunes sadu hõimlasi. Tihenesid kontaktid üksikuurijate vahel. Tekkisid sidemed välismaa genealoogiahuvilistega ja nende seltsidega, Soomes ja Rootsis, kuid väliseestlaste kaudu ka muudes maades.

Elavnenud ja mitmekülgsemaks muutunud tegevuses tunnetati üha enam jõudue ühendamise ja koostegutsemise vajadust. See realiseerus Tallinna genealoogiahuviliste eestvedamisel 5. mail 1990.a. Eesti Genealoogia Seltsi (EGS) asutamisega. Seltsi põhikirjas deklareeritakse, et asutatud selts loeb end esimese EV ajal tegutsenud Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi ja Genealoogia Toimkonna õigusjärglaseks, ning peab oma ülesandeks Eestis genealoogiast huvitatud isikute ühendamist, virgutamaks nendes huvi oma põlvnemise, päritolu ja sugukonnaloo uurimise vastu, aitamaks sellega sügavamalt tunnetada eesti rahva mälus põlvkondadevahelist järjepidevuse tunnetamist, seotust oma sünnimaaga, oma rahvuse ja keelega. Seega on seltsi eesmärgid rõhutatult patriootilikku laadi.

Seltsi koondus 50 genealoogiahuvilist kogu Eestist. Nüüdseks on nende arv kasvanud juba kahesajani. Asutamisest peale on seltsi juhatuse esimehena tegutsenud tallinlane H. Talvoja. Peatselt loodi EGS osakond hr. J. Lankotsa initsiatiivil ka Tartus ja prouade T. Säga ja H. Annilo agaral eestvedamisel  Viljandis. Seejärel ühinesid EGS osakonnaks ka Pärnu sugukonnauurijad, kus tööd korraldab pr. S. Saluste. EGS esimesteks ettevõtmisteks oli õppuste korraldamine uurijate teadmiste täiendamiseks gooti kirjas, arhiivitöö spetsiifikas, genealoogiliste uurimiste allikate tutvustamises ning uurimistulemuste vormistamises. Teine suur töö, mis käsile võeti oli seltsile  mikrofilmide fondi loomine Eesti kihelkondade personaalraamatutest kui genealoogiliste uurimiste põhiallikatest. Praeguseks on neid suudetud soetada Eesti 107-st kihelkonnast poolte kohta. Sugukonnauurijate vahelise koostöö parandamiseks, eriti dubleerivatele uurimistele kuluva asjatu ajakulu vähendamiseks on seltsi juhatuse algatusel ja EGS Pärnu osakonna tööna koostatud nimestik Eesti sugukonnauurijatest. Selles on üle 500 uurija nime koos aadresside ja telefoninumbritega ning üle 2000 uuritava sugukonna perekonnanimede ja kihelkondade järgi. EGS-l on tegusad koostöösidemed ka Soome Genealoogidega, kellega on korraldatud mitu konverentsi. Suurema ühisüritusena võib nimetada Eesti esimest suguvõsauurijate kokkutulekut – I Suguvõsauurijate Suvepäevi 1996.a. Viljandis. Kokkutulek oli kahepäevane. Esimesel päeval kuulati ettekandeid ja tutvuti Viljandimaa kultuurilooliste kohtadega.

EGS liikmete individuaalsele uurimistegevusele lisanduv ühistegevus on kujunenud igas osakonnas iselaadseks. Nii on Tallinna osakonnas kombeks koguneda sügis- ja talvekuudel kohvilauda või loengusaali, kus kuulatakse vestluse, loengu või väitluse vormis ettekandeid genealoogilistel, rahvuskultuurilistel, ajaloolistel ja muudel teemadel või külastatakse vastavaid näitusi. Genealoogia-alase teabe ja uudiste paremaks levitamiseks anti möödunud aasta lõpul välja laualehe esimene number, milles nähakse esimest sammu oma ajakirja väljaandmise poole. Tartu genealoogiahuvilised kogunevad iga kuu esimesel laupäeval mõnda muuseumi või arhiivi ja kuulavad sealsete töötajate ettekandeid, mis avardavad uurijate teadmisi nendes leiduvaist, genealoogidele huvipakkuvatest materjalidest. Pärnus on kujunenud tavaks sõita igas kuus kollektiivselt Tartusse Eesti Ajalooarhiivi ja töötada seal täispäev, kogudes nii andmeid järgneva kuu individuaalseks tööks. Viljandi osakonnal on kujunenud tihe koostöö kohaliku muuseumiga, kus EGS liikmed saavad kasutada lugemissaali oma koosolekuteks ja hoida seltsile kuuluvaid materjale. Lisaks jooksvale tööle kogunetakse kord kvartalis üldisemat huvi pakkuvatele aruteludele.

Seltsi Viljandi osakonna suuremateks ettevõtmisteks on olnud juba eespoolnimetatud EGS I Suguvõsauurijate suvepäevade korraldamine Vana-Võidus 1996. aastal ja Viljandi Muuseumis 1997.a. korraldatud näitus, andmaks ülevaadet osakonna tegevusest ning õhutamaks inimesi tegelema genealoogiaga. Näituse esimeses lõigus eksponeeriti mitmesuguseid uurijaile vajalikke andmete allikaid, alates matuste laululehtedest ja perekonnapiiblitest kuni Tartust, Eesti Ajalooarhiivist näitusele deponeeritud raamatute ja mõisate revisjonilehtede kogumikeni. Järgmises  lõigus võis näha Baltimaade mõisnike sugukondade genealoogia-alaseid teatmeteoseid ja eestikeelseid trükis ilmunud sugukonnauurimusi, alates Martin Lipu töödest kuni tänapäeval ilmunuteni. Eraldi stendidel olid seltsi liikmete uurimused ja pärinevusskeemid, millistest oma mitmekülgsusega, vormistamise soliidsusega, minevikkuulatuvusega (XVII saj. keskpaik) paistis silma Viljandi Kultuurikolledzi õppejõu A. Salumi uurimusi kokkuvõtvad materjalid. Sugukonna skeemidest ja sugupuudest äratasid nii vormistuse kui ka ulatusega tähelepanu 11 põlve ja 900 hõimlast haarav A. Kimberi ning Evertite sugukonna omalaadse kujundusega sugukonnaskeemid, samuti Tafenaude raamitud ja klaasitud sugupuu. Tähelepanu pälvis ka EGS esimehe H. Talvoja sugukonnaskeem ja uurimus ning virumaalase V. Orava läkitatud Oravate sugupuu. Noorematele uurijatele pakkus suurt huvi väljapanek, mis tutvustas arvutite kasutamist uurimistööl, uurimistulemuste vormistamisel ja andmete salvestamisel nende hilisemaks tarvitamiseks. Selleks andsid võimaluse Tõravere Observatooriumis töötava hr. U. Haudi koostatud arvutiprogrammide järgi vormistatud uurimistöö kokkuvõtete ja pärinevusskeemide näidised. Väärib märkimist, et Haudi uurimistööga saab tutvuda interneti kaudu. Näitus täitis  oma eesmärgi – suurendada huvi sugukonnaloo uurimise vastu. Järgnenud paari kuu jooksul on EGS Viljandi osakonnaga liitunud 10 uut genealoogiahuvilist.

Et taastuks ka teaduslik suund

EGS eelseisvatest ülesannetest oleks üks olulisemaid ülevaate saamine amatööruurijate poolt aastakümnete jooksul tehtud tööst, selle väärtusest, mahust ja võimalusest professionaalsetel uurijatel seda materjali kasutada. Ülevaate saamine on tõenäoliselt keerukas. Viljandi Muuseumis toimunud näitus andis teatava, kuid mitte täieliku ülevaate viljandimaal tegutsevatest uurijatest ja nende töödest. Arvestades ka 1996.a. Vana-Võidus peetud suvepäevadel ning 1997.a. talvel Raplas EGS aastakoosolekutel väljapandut, ei saa arvatavasti siiski objektiivset ülevaadet Eesti sugukondade uurimise käigus koostatud pärinevusskeemidest ja põlvnemislugudest, isegi mitte EGS liikmete töödest. Lisaks EGS-le on veel mitmeid kohti ja huvigruppe, kus tegeldakse sugukonnaloo uurimisega. Võtame kas või omaette töötavad üksikuurijad. See uurimisviis oli taasiseseisvumisele eelnenud aastakümnetel valdav. Kes on tegutsenud juba aastaid ja isegi aastakümneid ning on end kurssi viinud arhiivitööga, uurimise metoodikaga ja vormistamise probleemidega, neil puudub vajadus ja  huvi EGS-ga ühinemiseks. Sellesse gruppi kuuluvate uurijate töödest puudub ülevaade peaaegu täielikult. Tundes näiteks EGS-i mittekuuluva V. Vitkini paarikümne köiteni ulatuvaid uurimusi või Tõraveres tegutseva ja vähestele teadaoleva U. Haudi tööd genealoogia-alaste arvutiprogrammide koostamisel, nendega mahuka uurimuse vormistamisest ja selle internetti viimisest, on põhjust arvata, et taolisi üksikuurijate töid võib leiduda veel mõneski kodus. Või kui paljud meist teavad, et EGS-i Tartu osakonna juhatajal J. Lankotsal oli juba 1990.a. kollektsioon 3000 pärinevusskeemiga.

Ülevaate saamiseks tuleb arvestada sedagi, et Viljandi Kultuurikolledzis on huvijuhtide erialal juba neli aastat õppekavas loengud genealoogiast ja arhiivitööst ning õppetsükkel lõpeb praktilise tööga – tudeng peab koostama oma perekonna pärinevusskeemi. Perekonnaloo ja pärinevusskeemide koostamine pole sellekohase soovi tekkimisel probleemiks ka Tartu Ülikooli ajaloo-osakonna lõpetanutel. Seega võib potensiaalseid ja ilmselt tegutsevaid, EGS-i mittekuuluvaid sugukonnaloo uurijaid olla arvukalt.

Ehk tuleks ülevaate saamiseks alustada sellest, et esmalt koondada EGS-i liikmete koostatud ja nende käsutuses olevate sugukonna-skeemide koopiad kokku ning leides selleks skeemide koopiad kokku ning leides selleks sobivad hoidlad, kutsuda kõiki teisi uurijaid andma oma töö koopia sinna hoiule. Võimaluste avardudes võiks alustada pärinevusskeemide kogumike publitseerimist.

Lõpetuseks tahaksin loota, et genealoogia-alases uurimistöös taastuks peatselt 1940. a. katkenud teaduslik suund ning et kestaks edasi ka rahvaalgatuslik tegevus eesti sugukonnalugude tundmaõppimisel.

Kirjandus