Sugupuulane

Sugupuulane on EGeSi Tartu osakonna leht. Ilmunud on neli numbrit:

  1. märts 1998
  2. juuli 1998
  3. jaanuar 1998
  4. november 1999

Valik artikleid:

Kuidas minust sai suguvõsauurija

Malle Jaagola

Minust sai suguvõsauurija 7 aastat tagasi, kui olin Tartu Ülikooli 3. kursuse farmaatsiaüliõpilane. Eriala on küll huvialast üsna erinev, aga huvi ajaloo vastu oli mul juba keskkooliajal. Teatud kogemuse andis ka uurimistöö, mida meie koolis (tollane V. Kingissepa nim. Kingissepa 1. Keskkool, praegune Saaremaa Ühisgümnaasium) tegid 9. või 10. klassi õpilased. Nimelt uuriti igal aastal üht meie kooli lendu ja meie klass koostas uurimustöö 29. lennu kohta, kes lõpetas keskkooli 1947. aastal. Nende inimeste kooliaeg langes sõjaaega, kuid selles lennus oli palju huvitavaid inimesi, sealhulgas kirjanik Albert Uustulnd ja Tartu Ülikooli füsioloogiaprofessor Selma Teesalu.

Igal juhul alustasin 1991. aasta jaanuaris, kui olin ajalehest lugenud, et Genealoogia Seltsi Tartu osakonna inimesed saavad kokku füüsikahoones. Seal kohtusin esimest korda Jaks Lankotsiga ja tema andis mulle inimeste aadressid, kes on uurinud Saaremaa sugupuid. Nende inimeste seas oli ka Eesti Genealoogia Seltsi esimees Harri Talvoja ja nagu meie kirjavahetuse käigus selgus, on tema abikaasal ja minul ühised esivanemad. Harri Talvoja usaldas mind niipalju, et saatis Tartusse seltsi käsutuses olnud Kaarma kihelkonna kirikuraamatute mikrofilmid ja sealt tegingi esimesed väljakirjutused.

Uurimissuund oli kohe alguses selge: seadsin eesmärgiks oma emapoolse vanaisa (Õunpuu) sugupuu koostamise. Aga peagi leidsin, et on otstarbekas samal ajal uurida ka emapoolse vanaema (Kuris) sugupuud, sest vanaema ja vanaisa olid pärit ühest külast ja nende sugupuud ristuvad rohkem kui ühel korral.

Samal, 1991. aastal tegin läbi kahed kursused: gooti kirja kursuse praeguse Eesti Ajaloo Arhiivi direktori Priit Pirsko juhendamisel ja algajate arhiivikursuse tollase arhiivi direktori Endel Kuusiku juhendamisel. Seltsi aastakoosolekul aprillis astusin seltsi liikmeks.

Sellest ajast olen oma hobiga tegelenud kord lühemate kord pikemate vaheaegadega. On olnud aastaid, kus mu märkmed on seisnud üsna puutumatult, sest lõpetasin ülikooli ja alustasin töötamist. Viimati oli 1996. aasta minu jaoks küllalt edukas, sest leidsin aega arhiivis istumiseks, sain palju uusi andmeid ja joonistasin need puuna välja.

Praeguseks tean oma vanaisa esivanemaid, kes sündisid peale Põhjasõda. Kaugemale minna on juba raskem, sest on leidnud kinnitust vanaisa teadmine, et tema esivanemad on tulnud Saaremaale Hiiumaalt. Kahjuks ei tea ma, millisest mõisast need talupojad on tulnud/toodud ja hakates Hiiumaalt otsima meest ainult eesnime ja umbkaudse vanuse järgi, on eksimisvõimalus küllaltki suur.

Ka minu vanaema esivanemad on kõik Saaremaalt pärit. Kuigi vanaema peab seda tööd ajaraiskamiseks (nii ta vähemalt torisedes väidab), on ta meelsasti nõustunud jutustama külaelust ja juhatanud mind inimeste juurde, kes midagi mäletavad.

Olen tihti mõelnud, et tegelikult alustasin oma uurimistööd valel ajal ja vales kohas ja ma polegi õige inimene seda tööd tegema. Kõik minu esivanemad ja enamus sugulasi elavad Saaremaal, mina aga üle 10 aasta juba Tartus. Inimestega silmast silma kohtuda saan vaid suvel puhkusel olles. Teiseks, jäin hiljaks algusega, sest 1990. aasta lõpus suri minu emapoolne vanaisa, kes oleks osanud rääkida asju, mida nüüd keegi enam ei tea.

Suguvõsauurimisega on nii, et mida rohkem uurid, seda rohkem saad aru, kui palju veel tegemata on. Kui ma kaks aastat tagasi oma puu üles joonistasin ja arvasin, et olen nüüd kuskile jõudnud, siis Peeter Õunpuu, üks Sõrvest pärit Õunpuudest ütles mulle, et kõik Saaremaa Õunpuud on omavahel sugulased ja pärit nimelt minu vanaisa kodukülast Hakjalast. Mina olin selle ajani uurinud ainult Hakjala Õunpuu’sid.

Praeguseks on andmeid kogunenud nii palju, et vana puu on täiesti puudulik, aga uue tegemisel ei taha kõik andmed mitte paberile mahtuda. Sugupuude uurimine kipub juba kasvama vanavanemate koduküla uurimiseks, sest eks külas oli enamus inimesi omavahel sugulased. Minu vanavanemate noorusajal oli Hakjala umbes 60 taluga küla, millest nüüdseks on elu veel ainult umbes 20 talus.

Minu uurimistöö lähem tutvustus pole selle artikli teema, aga see töö ise on mulle pakkunud suurt rahuldust ja leidmisrõõmu.
 

Miks ma tegelen suguvõsauurimisega

Asta Tomberg

Otsi oma algust, siis tead, kuhu minna
(Piiblist)

Mulle pakub huvi uurimisprotsess ise, tutvumine arhiivimaterjalidega, kirjandusega, suhtlemine vaimselt huvitavate inimestega Eesti Genealoogia Seltsis.

Iga eestlase sugupuu on osa meie rahva saatusest, sugupuu uurimine on tutvumine oma rahva minevikuga. Kui õpid tundma üksikut puud, siis oskad näha ja hinnata metsa. Uurimistöö käigus, seistes silmitsi mitme põlvkonnaga, tunnetasin, kuidas esivanemate elu kaudu avanevad mulle põlvkondadevahelised seosed, hakkasin tajuma oma kohta selles lõputus ahelikus. Olen väljarändajate järglane, see seik sunnib oma juuri otsima. Väljarännanud, see vaieldamatult rahulolematum ja ettevõtlikum rahvakild, läheb varem või hiljem oma kodumaale ja rahvale kaduma, eemaldudes keeleliselt, kultuuriliselt, geneetiliselt.
Minu vanavanemad lahkusid vabatahtlikult Eestist Kaukaasiasse 1884. a., kui oli üldine väljarändamine. See vabatahtlikkus oli näiline, ümberasumise tingisid talumatuks muutunud sotsiaalsed olud. Läbi suurte raskuste eluvõitluses täitusid nende lootused, nad vabanesid orjusest, rajasid mahajäetud metsistunud maadele puuviljaaedadega talud. Kõige argipäevase kõrval peeti tähtsaks vaimset sidet esivanematega, säilitati oma rahva keel ja kultuur. Asusin arhiiviuuringutele lootuses leida tõestusmaterjali “legendide udule”, mis tuli põlvkondade tagant, avastada uusi andmeid, mis ületavad inimmälestuste piiri. Huvitav on jälgida, kuidas koos inimestega rändasid ka talude nimed, kestis järjepidevus: minu isapoolne vanaisa Gustav Domberg, kes oli pärit Laiwere talust Kiiu vallast Kuusalu kihelkonnast, rajas Salme külas Abhaasias Laiwere talu.

Oma juurte teadmine annab enesekindlust, seda on eriti vaja sellele, kes ei ole sündinud oma Kodumaal, sest väljarändajate järglaste tagasitee oma rahva sekka on konarlik ja vaevaline, võõrad mõjud teevad inimese erinevaks. Kuigi rahvas on tagasitulnule oma, võib taasühinemine olla raske, kuid selle nimel tasub vaeva näha.

Teadmised on suur hingejõud, seda annab ka oma sugupuu uurimine.

Miks minust sai suguvõsauurija

Heda Kütt

Sellele küsimusele vastaksin Aino Kalda poolt väljaöelduga: “Et iseendid mõista, peame tundma neid kellest põlvneme.”

Mind ajendas ka asjaolu, et kasvasin peres, kellel polnud üldse sugulasi. Ema jaa isa lahkumineku tõttu ei teadnud ma midagi isapoolsetest sugulastest. Emapoolsed sugulased olid aga sõjakeerises kõik kaduma läinud.

Huvi esivanematest midagi teada saada oli mul ammu, kuid tegelema sain sellega hakata alles pensionieas. Minu arvates oleks vaja, et noorte seas tekiks rohkem neid, kes oma esivanemate vastu huvi tunneksid. See ajendaks neid rohkem mõtlema ja analüüsima ka omaenda olemust, tekitaks mingi ühtekuuluvustunde suguvõsaga ja vajaduse seda väärikalt esindada. Koolides võiks soovitada klassijuhatajatel õpilastega sel teemal rääkida.

Helju Silvet

Mitu aastat tagasi käisin Tartu Akadeemilises Muinsuskaitse Seltsis, mis korraldas suguvõsa uurimise kursuse Eesti Ajalooarhiivis. Kursusel käisime mitu korda koos. Hakkasime kursusel oma suguvõsa praktiliselt uurima. Mina võtsin käsile oma isapoolse suguvõsa. Isa perekonnanimi on Svalbe, sündinud Tartu lähedal Raadil.

Kes arhiivikursuse lõpetas, sai arhiivi loa. Hakkasin seal käima uurimas. Sain pildi, et mis materjalid seal on olemas. Kirjutasin hingeloenditest sama perekonnanimega andmed välja. Siis saab klapitada, et kas nad on omavahel sugulased.

Vanaisa 1854.-1858. aastatel sündinud vennad olid hingeloendis, aga kirikuraamatus neid polnud. Lõpuks tuli välja, et kirikuraamatutes on Svalbe’dest saanud Vares’ed. Saksa keelest tõlkides oleks pidanud olema mitte vares, vaid pääsuke. Kõik aastaarvud klappisid. Enne seda otsisin Svalbesid kõigist Tartu ümbruskonna vallaelanike nimekirjadest, lõpuks leidsin Varesed Tartu-Maarja kiriku raamatutest. Vareste lapsed olid jälle Svalbed. Ei tea, miks see nii oli tehtud.

Pärast hakkasin emapoolset päritolu uurima. Emapoolseid Lauritsaid on kole palju. Sealt ei saanudki edasi. Seal on mingi segadus sees. Tahaksin teada, kas keegi on ka Lauritsaid uurinud. Need Lauritsad olid Nõo kiriku all.

Paar aastat käisin arhiivis, nüüd on suguvõsa uurimine mitu aastat laokile jäänud. Suur hoog läks üle. Lauritsaid uuriks, aga ei tea, kust andmeid juurde saaks.

Käin mitmes seltsis – looduskaitse, loodusuurijate, muinsuskaitse seltsis. Elan Elvas. Seal on nüüd naisselts. Matkad ja loodus on kogu aeg huvitanud. Tõraveres töötades hakkasin organiseerima ekskursioone loodusesse. Viisime inimesi mõisaid ja kirikuid vaatama.

Helju Silvetit küsis ja kirjutas üles Jaks Lankots.

Huvi ja töö

Maimu Kiik-Moodis

Minu ees on Vana–Kastre mõisa hingede revisjoni lehed. Nendesse on peidetud saladus, mida ma otsin. Kümmekond nime on väga tuttavad. Minu vanaema Liis Poltani jutustustest minu noorusajal on mul meeles ainult nimed. Kes nad olid? Kuidas nad olid sugulased minu vanaema emaga – Mai Poska- Poltan-Uigaga ja vanaema isa — Mikita Poltaniga? Küsida pole kelleltki. Ainult dokumentide otsimine, võrdlemine ja mõistuse loogika võivad midagi avada. Vanaema Liis Poltan-Schmidt emapoolse suguvõsa naisliini mööda jõudsin 1797. aastani. Vanaemaisast Mikita Poltanist ei tea midagi muud, kui et ta oli vene õigeusku ja suri 1866. aastal. Mõisa sõnnikuveol olid hobused lõhkuma läinud ja tema oli
selle ohver. Arvatavasti maeti Läänistesse Haavamäe vene kiriku kabelisse.

Ees seisab veel Schmidtide suguvõsa uurimine Tartu-Maarja ja Kambja kirikuraamatutest.

Oma mehe sugulaste ja nimekaimudega olen arhiivi koltunud paberilehtedel ja diafilmides jõudnud 1732. aastani. Nad elasid Põlvamaal ja Vana-Koiula vallas, ees seisab veel säilinud Räpina ja Pindi-Lasva kirikuraamatute uurimine.

Suguvõsa uurimisel on esile kerkinud raskusi. On imestamapanev, et ühe ja sama ees- ja perekonnanimega on samas aastakümnes sündinud mitu inimest. Ei oska teha valikut, keda sugulaseks võtta. Isanimesid ei ole tihti juures, eriti abiellumise andmeis ei või olla kindel, kelle poeg ja tütar laulatati. Isegi viiskümmend aastat tagasi väljaantud sünnitunnistusele on kirjutatud inimese vanemateks vale samanimeline abielupaar, mis viis uurimise täiesti valesse suguvõssa.

Mida enam võrdlusmaterjali olen kätte saanud, seda enam probleeme tekkis suguvõsa uurimisel.

Suulised pärimused ei lange tihti kokku arhiivi dokumentidega. Kolmest-neljast põlvkonnast edasiantud lookene on muundunud.

Vene õigeusku siirdumisega katkevad andmed. Väikeste vene kirikute arhiiv on hävinenud. Ümberristimisel muudeti eesnimesid.

Lastele võin pärandada oma ema eluloo, mis käsikirjas on peaaegu valmis. See elulugu algas 1907. aastal ja ei ole praegu veel lõppenud. Lehekülgi tuleb juurde.

Elulugude kirjutamise juhendamine ongi minu üks tugevamaid oskusi seltsi töös. Olen töötanud väga kaua aega kooliõpetajana. Ma ei tahtnud koduloo-uurimise konverentsidele saata raamatutest kokkukorjatud referaate, vaid õhutasin õpilasi midagi uut looma. Tänuväärne materjal oli nende vanavanemate mälestuste ja elulugude üleskirjutamine. Nii on minu juhendamisel viimase kaheteistkümne aasta vältel valminud 31 õpilastööd. Nendest 17 on perekonna kroonikad ja elulood. Kõigis nendes töödes on sees meie rahva ajalugu.

Elulugudest õhkub inimeste töökust, elu keerukust, raskeid aegu, suurt muret. Tunda on suurt haridusejanu ja tahtejõudu hariduse kättevõitmiseks. Paljud inimesed on oma elus teinud rohkem kui nendelt on nõutud. Eriti paistab see silma kultuuritöös. Olen hämmingus – miks inimesed jutustavad rohkem tööst, vaevast ja murest? Rõõmudest ja pidudest on ainult kaudselt mõista antud.

Elulood viivad meid väga kaugetesse aegadesse. Pärast Põhjasõda jäi ühte Eestimaa mõisasse rootsi sõdur-sõjavang, kes kudus mõisnikule riiet. See mees pani aluse Kangru-nimelisele sugupuule. Ühe õpilase neljanda põlvkonna vaarema isa oli ajaloos tuntud Laksi Tõnis, kelle järglased rändasid Venemaale.

See kõik on suurepärane abimaterjal ajalootundides. Oluline on neid lugusid perekonnas lugeda ja jutustada. Noorte hulgas leidub neid, kes tunnevad huvi oma juurte vastu ja hea meelega kuulavad mälestusi möödunud aegadest.

Kuidas minust sai suguvõsauurija

Kristjan Luhametsalt küsis ja kirjutas üles Jaks Lankots

Kristjan Luhamets (Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane Tartus, Eesti Genealoogia seltsi liige alates 1997. aastast):

Minu isa on Pauluse kiriku õpetaja Tartus, ühtlasi ka Tartu praost. Vanaisa on praegu Urvaste koguduse õpetaja.

Suguvõsauurijaks olen kujunenud pika aja jooksul. Oletan, et selle mõtte pärisin eellastelt. Vanavanaema Helene Jerlet Tammiste, talutüdruk, ta oleks praegu sajaaastane, tundis huvi ajaloo vastu. Teda huvitasid kuningakodade suguvõsad. Minu huvi alguspunkt oli vist 4. klassis, kui kirjutasin vanaema eluloo. Endal ise tuli selline mõte. Küsitlesin vanaema ja pärast tema teadmata kirjutasin. Vanaema Vaike Kapral on praegu Eesti Genealoogia Seltsi liige Tallinnas.

Hiljem olen teisigi sugulasi küsitlenud ja kirja pannud. Ka kooli jaoks olen seda teinud.

Vanaisa isa tuli Rõuge kihelkonda Setumaalt Panikovitsi kiriku alt. Ta oli vennastekoguduse vanem vend. Jutustas kuninglikest suguvõsadest. Fred Pussi (seltsi liige, ajalooüliõpilane) koostatud kuninglike suguvõsade plakat on mul kodus seinal, aga autorit ma ei tundnud, sidet mul temaga pole. Praegu uurin Eesti arhiivides Panikovitsi vene kirikut. Panikovitsist kirjutakse mitut moodi, ka Panjavitsa. Osa andmeid on arvatavasti Riias, sest Lasna mõis tehti Läti piiriga pooleks.

Oma sugupuus lugesin möödunud sügisel üle 2100 inimese. Seal on kõik ainult veresugulased, Suigupuu on klassikalises baltisaksa vormis, vihikutesse kirjutatud, Samas vormis on ka personaalarvutis. Kui arvutist välja trükkida, siis saab lehti meetrite viisi külgi pidi kokku kleepida.

Urmas Haudi koduleheküljelt Internetis ma pole vajalikku leidnud. Mul on oma Interneti lehekülg kooli juures, aga aega on vähe sellega tegelda.

Minuvaba aeg kulub.
1. Suguvõsa uurimisele
2. Kristlike noorte ringis – kirikunoortega aktiivselt osaledes nende töös.
3. Muusikale. 5-aastaselt kuni praeguseni olen laulnud igasugustes koorides. Lõpetasin muusikakooli klaveri erialal. Praegu võtan trompeti eratunde. Võitsin Vanemuise Seltsi korraldatud üle-Eestilise koolinoorte vokaalsolistide konkursi (1. auhind jäi seal välja andmata).
4. Kollektsioneerimisele. Mul on suur margikogu. Varem tegelesin sellega aktiivsemalt.

Pärast kooli lõpetamist tahaksin minna ajalugu õppima. Ajaloolasele on sobivad paljud ametid.

Viimasel kahel aastal olid meie suguvõsa kokkutulekud. Peakorraldaja oli minu isa. Esimesel kokkutulekul 1996. a. augustis Valgamaal oli 45 osavõtjat. Seal on vanaema sünnikoht. 1997. a. augustis Pillardi külas Läti piiri ääres tuldi kokku ühe põlvkonna võrra rohkem, osavõtjaid oli ülle 70 inimese Üldlaulu saatsin trompetiga, see oli kordonisse kuulda ja piirivalve käis huvi tundmas, et mis rahvakogunemine seal on. Nädal hiljem oli Pillardis suur tuulispask, mis lõhkus maju. Sellest kirjutati ka ajalehtedes. 6. augustil 2000. aastal on kokkutulek kavandatud jälle Pillardile. Sinna on oodatud ka Keermanide suguvõsa.

Kuidas minust sai suguvõsauurija

Kalev Konso meenutuse kirjutas üles Jaks Lankots

Kalev Konso, sündinud 27. juunil 1964 Otepääl, mereväeohvitser, Eesti Genealoogia Seltsi liige alates aastast 1991:

Genealoogia huvi tekkis mul vanavanemate juttudest, kui nad rääkisid sugulastest. Vanaisa Eduard suri 1985. ja vanaema Erika 1988. aastal. Nad olid lihtsad taluinimesed, kes hiljem linnastusid.

Vanavanemate jutt, olgu siis sünnipäevadel või muudel koosviibimistel, või nelja silma all, alati läks sugupuu peale. Vanavanemate jutu järgi tegin sugupuu skeemi, et hiljem saaksin sellega rohkem tegelda. eeskujuks oli mingi skeem, mida 10-12-aastaselt olin näinud kusagil.

Vahepeal kadus sugupuuhuvi ära, kuid tuli uuesti tagasi, kui olin 16-18-aastane. Hakkasin sellega rohkem tegelema. Joonistasin skeeme mitu korda ümber. Tekkis huvi vanasti elanute vastu. Teadsin juba, mida vanavanematelt küsida.

Hiljem joonestasin oma sugupuu skeemi korduvalt uuesti. Kui eelmisest parem valmis sai, siis vana viskasin ära. Tegin nii, kuidas tookord mõtlesin ja kujutlesin. Sain kunstniku hariduse. Sellepärast oskasin skeemi illustreerida – ilustasin nimede esitähti, valisin ?rifte, värvisin.

Viimati tehtud sugupuu skeem on pooleli pliiatsijoonisena. See on vatmanpaberil, umbes kirjutuslaua suurune. Edaspidi lisan sünni- ja surmaajad ja kohanimed. Joonis on päris puu moodi, tammelehtedega, sisaldab umbes 40 sugulase nimed. Viimased paar aastat on töö sugupuuga seisnud. Kui puu valmis saaksin, siis asjast huvitatuid oleks arvatavast viis perekonda. Neil on huvi isegi suurem kui mul endal. Ka hõimlastelt on olnud tellimusi, et ma nende sugupuid uuriksin, aga praegu ei ole aega sellega tegelda.

Arvan, et suguvõsa kokkutulekut korraldada oleks mul veel vara, sest ma ei oskaks paljudele küsimustele vastata. Ma pole käinud ka veel Viru-Jaagupis kohta otsimas, kus isaliin sai nime. Peremärgi võiks välja töötada, aga ka selleks on vaja veel minevikku uurida.

Kogun ka suguvõsa vanu fotosid. Seal on nägupidi ja nimeliselt umbes 20 inimest. Vanim pilt on tehtud 1910. aasta paiku. Olen kokku korjanud ja säilitan emapoolse vanaonu sportlike saavutuste diplomeid. Vanaonu oli maadlemise instruktor ja kaitseliitlane.Minu sugupuud mitte keegi teine ei uuri. Mind on aidanud üks suguvõsauurija, kes sel ajal, kui Illar Hallaste oli Kadrina kiriku õpetaja, küsis temalt ja saatis mulle vajalikke andmeid.

Aadu Lüüs

Aadu Lüüs, 4.11.1878 (16.11. – uue kalendri järgi) Vana-Antsla vald – 12.2.1967 Stockholm, meditsiiniprofessor, Tartu Ülikooli lastehaiguste kateedri juhataja aastail 1920-1944, Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi esimees aastail 1925-1937. Täiendas ja redigeeris Martin Lipu “Karellide suguvõsa” käsikirja ja avaldas selle trükis pärast autori surma.

Pildi saatus

Kalju Lüüs

See oli 1954. aasta suvel, kui tööle tulles pidas väravas mind kinni väravavalvurist vanatädi. Ta küsis, kas ma olen professor Aadu Lüüsi sugulane. Tol ajal pidi olema ettevaatlik selliste küsimustega. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ei tea. Siis ulatas ta mulle selle pildi ja ütles, et ta oli olnud professor Lüüsi peres toatüdruk ja see pilt neilt on jäänud tema kätte. Küsis, kas ma tunnen, kes on pildil. Muidugi ma ei tundnud.

Sellest ajast läks mööda umbes 3-4 nädalat, kui kaadriosakonna juhataja Ivanova kutsus mind kaadriosakonda. Läksin. Seal istus nahkjopes mees. Ivanova jättis meid kahekesi. Nahkjopes mees end ei tutvustanud. Küsis mu nime, kellena töötan, kuidas töö ja töökoht meeldib, kuidas ülemustega läbi saan. Küsis, kuidas ema ja poolvenna pere maal elab. Mul oli kohe selge, mis mehega on tegemist. Hiljem sain kodunt maalt teada, et seal oli mõni aeg tagasi “puistatud”. Küsimusi tuli temalt igat moodi. Siis äkki küsis: kas Lembit Lüüs on sugulane, kas Aadu Lüüs ja Evald Mälson on sugulased, kas ma neid tunnen? Küsimusi oli veel teiste sugulaste kohta.
Mul käis peast läbi mõte, et kas siin pole seos selle pildiga, mille sain väravatädilt. See nahkjopes mees midagi kirja ei pannud, minu käest allkirja ei võtnud, kuid lõpetuseks ütles mulle, et meievaheline kohtumine jääb meie teada. Kuid kes on need Aadu Lüüsi sugulased sellel pildil?

Pildi tagaküljel on kiri:
Armas tohtre herra A. Lüüs ja perekond ja kallid sugulased!
Pildi teisel küljel seisjad on suure ilmasõja eest põgenejat, kes omale kohast ulualust otsivat. Sest sõda on juba kaunis ligidal. Meie palume Teid olge nii lahked andke meile omas ruumis päävarju. Meie nõudmised ei ole mitte väga suured, aga meil peaks ikka kuskil nurgas ase olema. Ehk leidub nende põgenejate jaos Teie Albumis veel ruumi.
Tuhand kordsed tervituvad meie kõigide poold Teile kõigidele. Onkel Peeter 77 aastad. Verner 7½ aastad, Eerik 3 aastad. Loodis XI 1915.
 

Leida Kerese mälestusi prof Aadu Lüüsist

Leida Kerest küsitles Jaks Lankots
 

Leida Keres, sündinud 1916, dotsent, Tartu Ülikooli pediaatria kateedri juhataja aastail 1958-1975, Aadu Lüüsi assistent aastail 1940-1944:

Ma töötasin Aadu Lüüsi juhatamisel neli aastat. Ta oli professori moodi, halli habemega, sel ajal juba üle 60 aasta vana. Kõik lastearstid olid tema käe all. Ta juhatas lastehaiglat kuni 1944. aastani.

Seda, et ta Rootsi oli läinud /lahkus Eestist 1944. aastal/, sain ma hiljem teada. Ta õpetas arste väga tihedalt, hoidis neil silma peal. Igal hommikul pidi talle ette kantama haigete seisundi. See arutati siis läbi. Tundis kõiki haigeid. Ka laupäeval ja pühapäeval käis haiglas haigeid vaatamas.

Kui haige terveks sai, siis laskis arstil seletada, kuidas ta ravis. Ei keelanud ravimist arsti oma arusaama järgi. Hindas huvi. Tahtis allikat teada saada, kui abiline tegi midagi loetu järgi uut moodi.

Tema kodus olen käinud üks kord – tema sünnipäeval. Kutsuti kaht arsti koos peredega. Aadu Lüüsil oli kolm tütart. Naine oli vist kodune. Eestiaegsest entsüklopeediast lugesin, et ta naine Ella Lüüs oli naiste organiseerija. Seal on eraldi Ella elulooartikkel. Aadu Lüüsi suur seinapilt on Maarjamõisa lastehaiglas.
 

Kuidas minust sai suguvõsauurija. Uudishimu kõukude vastu

Kalju Lüüs

Minu ema Roosi abiellus 1909. aastal Peeter Lüüsiga. Neil oli kaks last. 1916. aastal Peeter Lüüs suri 64 aasta vanuselt. Minu ema oli siis 29 aastat vana. Peeter Lüüsi tehtud testamendiga jäi minu ema õlule ca 60 hektari suuruse talu pidamine ja laste kasvatamine.  Noor lesk võttis talu töid juhtima Karl Lüüsi – minu isa. Elati vabaabielu, sest testamendi järgi oleks abiellumine põhjustanud talust lahkumise. Minu ema jutu järgi Peeter ja Karl Lüüs ei olnud lähedased sugulased. Mind hakkas huvitama, kas nad on ühest sugupuust ja kui kaugelt sugulased.

1979. aastal käisin õlaga ravivõimlemisel Kehakultuuri Dispanseris, mille juhataja oli doktor Toomas Savi. Ühel päeval tuli ravivõimlemisele ka Paul Ariste. Astus sisse, andis terekäe ja ütles: “Mina olen Paul Ariste. Mis on sinu nimi?” Kohkusin, sest ta oli ikkagi austatud ja lugupeetud mees. Ütlesin oma nime. Tema: “Aaah, Lüüsid on pärit Vana-Antslast. Kas Aadu Lüüs on su sugulane?” Ma ei teadnud vastata (teadsin, aga ei tohtinud seda ütelda).

Ka teiste ravivõimlemisel olnute perekonnanimede järgi ütles ta, kust nad on pärit. Hiljem saime tuttavateks. Rääkisime kõigist maailma asjadest. Juttu tuli ka Aadu Lüüsist, kellega ta oli olnud ülikoolis kolleeg. Rääkisin talle ka oma huvist, et kas Peeter Lüüs ja minu isa Karl Lüüs on ühest sugupuust ja et kust ma seda teada saaksin? Ta lisas veel juurde Aadu Lüüsi. Kuid ütles, et ajaloo arhiivist on seda riskantne uurida, kuna Lüüsi nimi võib olla „kuum nimi” ja seal on „valvas silm”. Küsisin temalt, kas ta käib arhiivis ja kas „valvas silm” ka teda jälgib? Käib ja ega ta erand ei ole. Lubas mind vaikselt aidata.

Lüüside suguvõsa on uurinud Helgi Reinsalu. Sellest sain teada 1993. aasta paiku. Kontakti saime 1994. aastal. Tänu temale sain lõpuks teada Peeter ja Karl Lüüsi sugulussuhte. Nad on ühest tüvest kolm põlvkonda tagasi.

Hiljem tekkis mul huvi emapoolse sugupuu vastu. Ema on Partside sugupuust. Vanaisa Mats Parts pärineb Suur-Rõngu kihelkonna Palupera külast ja vanaema Kadri Kütt – Paistu kihelkonna Morne külast. Kui kaugele nende sugupuu uurimisega jõuan, seda näitab aeg.
 

Bis!

Jüri Müntel

Bis! võiks hõisata läänelikult. Tegelikult loobus Bütsants (see küll meist valdavalt ida pool) ladina keelest 7. sajandil ja üldse oli ladina keel riigikeelena viimati kasutusel aastal 1918 Austria-Ungaris. Hõisatakse muidugi nii riigi kui mitteriigikeeles. Võib-olla hõisatakse veel praegugi vahel ka „bis!”. Hõikame korra meiegi. Mitu aastat ei olnud seltsil häälekandjat ning nüüd on neid juba kolm (kui tõesti Pärnumaa rahvaski pole veel oma leheni jõudnud) – „Põlvnemislugu” Tallinnas, käesolev „Sugupuulane” Tartus ja „Genealogus” Viljandis. See on selge märk, et tegemise tahtmist ja jõudu jätkub. Ilmselt jätkub lugemise tahtmistki. Ometi kui tegemine võib suhteliselt nappide „omavahenditega” suhteliselt
kenasti välja tulla, siis „toodangu” lugejateni toimetamine tundub vähemalt Tartu mail mõningate raskustega seotud olevat. See on n.ö. osakonna siseküsimus. „Välisküsimus” oleks osakonna lehtede vahetamine osakondade vahel. Kiireloomulise teabe ilmutamiseks on kõikide, ka „Põlvnemisloo” ilmumissagedus liialt harv. Samas aegub, küll aeglasemalt, kuid siiski igasugune kirjapandu, vähemalt kirjutajate kaasaegsete jaoks. On suur vahe, kas saab lugeda lehte number x enne kui ilmub number x+1 või hoopis pärast numbrit x+2. Võib-olla, et loetava uudsuse või ajakohasuse poolest polegi olulist vahet, aga ainuüksi teadmine, et midagi toimib järjekindlalt ning et just see lõpptarbimine – lugemine – on võimalik enam-vähem koheselt pärast numbri valmimist, annab poole selle väärtusele juurde. Järsku saaks abi Internetist? Või tuleks kõne alla ikka tavalise posti kasutamine? Need on mõtted, mis tekkisid suure „lehesaju” järel, need on küsimused, millele tuleks järgmisena ühiselt vastus leida.

Sugupuu ja arvutid

Urmas Haud

Oma suguvõsauuringute tulemuste säilitamisel ja esitamisel puutume pidevalt kokku vajadusega leida kompromiss kahe vastandliku soovi vahel. Ühel poolt oleks vaja, et andmed oleksid alati võimalikult lihtsalt täiendatavad ja muudetavad. Teiselt poolt oleks aga hea, kui igal hetkel oleksid töö tulemused kenasti vormis-tatud, nii et kusagil poleks kiiruga lisatud märkusi või parandusi. Kui säilitada andmeid paberil, siis on need nõudmised üpris raskesti ühildatavad.

Kõige täielikuma lahenduse probleemile pakuvad arvutid koos neil töötava spetsiaalse genealoogilise tarkvaraga – programmidega. Arvutil saab kogu andmestikku säilitada elektroonse andmebaasina, milles on alati võimalik teha täiendusi ja muudatusi, jättes kõik sellest tulenevad ümberkorraldused andmestiku struktuuris ja kujunduses arvuti hooleks. Samuti on igal hetkel võimalik saada ka korrektselt vormistatud ülevaadet kas kogu andmestikust või selle mingist osast. Kui arvuti juures on printer, saab arvutis olevaid andmeid ka paberile trükkida. Siin ilmnebki arvuti põhieelis – iga  saadud dokument peegeldab andmestiku hetkeseisu, ilma et sisaldaks mingit märki andmestiku koostamisel tehtud korduvatest parandustest ja täiendustest.

Olulist kergendust võivad arvuti kasutamisest leida ka need, kes ei piirdu vaid ühe sugupuu uurimisega, vaid soovivad säilitada andmeid kogu oma suguvõsa kohta. Korralik sugupuuprogramm suudab säilitada andmeid paljudest sugupuudest koos kõigi nende puude omavaheliste keerukate sidemete ja põimumistega.

Loomulikult pole olemas head ilma halvata ja nii on omad varjuküljed ka arvutite kasutamisel sugupuuandmestike säilitamisel ja vormistamisel. Kui suguvõsauurijate käes võib sageli näha käsitsi väga kauniltkujundatud sugupuu jooniseid, millest igaüks on omaette kunstiteos, siis arvuti suudab väljastada vaid programmi poolt kindlaks määratud standardkujunduses dokumente, mis käsitsi koostatute kõrval jätavad kindlasti elutu ja kuiva mulje. Veelgi raskemaks probleemiks võib osutuda kaasaegse arvuti kõrge hind. Õnneks hakkab aga ka Eestis olukord jõudma sinnamaale, kus asutuste jaoks moraalselt vananenud, kuid muidu igati töökorras olevaid arvuteid on võimalik osta küllaltki tagasihoidliku hinnaga.

Joonis 1: Küsimustik arvuti ekraanil perekonna andmete sisestamiseks programmi BK5.2 (DOSi versioon).

Kui suguvõsauurijal on arvuti kodus või saab ta kasutada töökohal olevat arvutit, on järgmiseks mureks sobiliku programmi hankimine. Siin on valikuvõimalused küllaltki suured ja midagi sobivat peaks leidma igasuguse rahakoti ja huvidega inimene. Hulgaliselt viiteid genealoogiaalasele arvutitarkvarale võib leida Interneti aadressilt http://www.familytreemaker.com/links/c/c-computers-software-and-the-internet.html. Mõningase genealoogia-programmide ülevaatega saab tutvuda aga aadressil http:// www.tolbbs.com/~kbasil /software.html. Tõsi, valdav enamik programmidest on ingliskeelsed ja eeldavad selle keele mõningast oskust või siis alustuseks inglise keelt oskavat abimeest, kes õpetaks programmi kasutama.

Ise olen juba aastaid kasutanud ameeriklase John Steed’i  koostatud programmi, mis kannab nime „My Brother’s Keeper Genealogy” („Mu vendade hoidja”). Programmi kodulehekülg Internetist on  aadressil http://home.sprynet.com/sprynet/steed. Programm DOS versioon on vähenõudlik, küsides vaid IBM PC tüüpi arvutit, millel vähemalt 512 kilobaiti mälu ning üks ümbrikkettaseade. Seega, programmi vajadusi rahuldab enamik kõige vanemaid PC XT arvuteid. Rohkem mälu, kiirem protsessor ja kõvaketta olemasolu teevad programmile loomulikult ainult head. Kaasaegsema arvuti omaniku jaoks on olemas sama programmi Windows-versioon. Programmi levitatakse jaosvarana, st. programmi saab tasuta, aga kui see meeldima hakkab ja jäädakse selle alaliseks kasutajaks, siis oleks ilus selle eest härra Steed’ile saata 45 USD. Eestis võib programmi Internetist leida minu WEBi http:// www.aai.ee/~urmas/riisa.html alamlehe http://www.aai.ee/ ~urmas/aba/hoim.html lõpust. Kui aga juurdepääs Internetti puudub, siis võib mulle õhtuti helistada telefonil 8 27/410 275 ja programmi saamises kokku leppida (programmi saajalt eeldan kahe 1,44 megabaidise ümbrikketta olemasolu, millele programm salvestada).

Programmi „My Brother’s Keeper Genealogy” peale sattusin juhuslikult. Ajal, mil alustasin oma suguvõsa andmete viimist arvutisse oli BK5.2 (nii tähistatakse lühidalt selle programmi versiooni 5.2) mahukaim ja kaasaegseim arvutivõrgust vabalt saadaolev genealoogiaprogramm ja seetõttu otsustasingi seda proovida. Kuna aga siiani pole ette tulnud ülesandeid, mida selle programmi abil poleks saanud lahendada, siis olengi sama programmi juurde jäänud. Programm on paindlik andmete sisestamisel ja võimaldab luua suures valikus väljunddokumente. Nii on andmete sisestamiseks  ette nähtud väljad iga inimese sünni, ristimise, surma ja matmise aja ning koha tarvis. Lisaks neile on andmebaasis olemas veel aja- ja kohavälja paar, mille otstarvet saab programmi kasutaja ise määrata vastavalt oma vajadustele (tegelikult ka standardväljade otstarve on muudetav). Iga sellise aja- ja kohavälja paariga on seotud viite väli, kuhu saab salvestada andmete allika kirjelduse. Kõigi nende väljade täitmisel on võimalik kasutada mitmeid andmete sisestamist lihtsustavaid võtteid, nii et suvalist allika või kohaviidet tuleb sisestada vaid  kord ja hiljem kopeerida juba sisestatut üha uutele väljadele.

Lisaks kirjeldatud väljadele on iga inimesega seotud veel väljad tema elukutse, aadressi, telefoninumbri, mingi suvalise viida ja märkuste lisamiseks. Märkuste väli mahutab kuni 560 tähemärki ja seda võib kasutada kas otse andmebaasi viidava lühimärkuse tarvis, või siis sisestamaks viidad kuni seitsmele failile arvutikettal. Viidatud failides võib sisalduda kas piiramatu pikkusega tekst (näiteks antud isiku eluloo detailse kirjeldusega) või fotod selle inimesega seonduvast. Lühimärkused ise võivad jaguneda avalikeks ja salajasteks osadeks. Neist esimesed trükitakse andmebaasi alusel koostatud dokumentides, teised on aga vaid andmebaasi omaniku isiklikuks kasutuseks.

Joonis 2: Lõik sugupuust esitatuna kastdiagrammina.

Andmete sisestamisel on kasulikuks lisavõimaluseks, et igale inimesele võib anda kuni kaks  nime, kusjuures mõlema nime puhul on võimalik ära märkida inimese ametlik perekonnanimi ja samale väljale lisada ka näiteks tema hüüdnimi. Näiteks minu ema, Abaja talust pärit Helene Riis, kelle eesnimi hiljem muudeti Leiliks, on esmalt sisestatud kui Helene [Riis] (Abaja), mida arvuti tõlgendab isikuna, kelle nimi on Helene Riis, kuid keda tunti ka Abaja Helenena. Alternatiivnimena on sisestatud aga Leili Riisi, kusjuures märkuste väljal on kirjeldatud nime muutuse asjaolusid.

Perekonnainimeste jaoks annab programm andmeväljad abiellumise aja ja koha jaoks ning märkimaks, kas tegu oli ametliku abielu või mitte-ametliku kooseluga, kas abiellumisega kaasnes nimemuutusi või mitte. Samuti on olemas väljad lahutuse aja, koha ja põhjuste jaoks. Seejuures võib iga isik olla abielus korduvalt – kõigi nende juhtude salvestamiseks on andmebaasis võimalus. Laste puhul saab näidata, kas antud vanemad on pärisvanemad või on tegu lapsendamisega või ühe abikaasa lapsega eelmisest abielust jne. Vastavalt sellele võib lapsele omistada ka mitmeid vanemaid, näidates ära nende omavahelised sugulusseosed.

Andmete sisestamine võib toimuda üsnagi suvalises järjekorras – andmestiku korrastamine on juba arvuti ülesanne. Tuleb aga märkida, et andmete sisestamisel on siiski reeglid, millega tuleb kohaneda ja mis algajale võivad tunduda kohati mõistetamatutena. Kui aga õpiaeg on läbi, kujuneb töö programmiga mugavaks ja lihtsaks.

Programmi „My Brother’s Keeper Genealogy” võimalusterohket andmete sisestamist täiendab  programmi poolt väljastatavate dokumentide suur valik. Püüdsin kokku lugeda, kui mitme erineva dokumendi koostamiseks saab andmebaasis olevaid suguvõsa andmeid kasutada. Leidsin, et kogutud andmeist saab koostada (arvuti ekraanil vaatamiseks või paberile trükkimiseks) 24 erinevat dokumenti, sealhulgas mitmed erinevad järglaste ja kõukude nimekirjad, sugupuu või kõugud joonise kujul, suguvõsa kalendrid, kartoteegid, indeksid ja statistilised kokkuvõtted (näiteks sünnipäevade või muu seesuguse jaotus aastas). Samuti on võimalik ise andmetabelit kokku panna just neist andmeist, mis hetkel huvi pakuvad. Illustratsiooniks on joonistel 2 ja 3 toodud kaks näidet programmi poolt koos-tatud dokumentidest.

Joonis 3: Sama lõik sugupuust kompaktse nimistuna.

Eraldi äramärkimist väärivad veel kaks programmi BK5.2 kasulikku omadust – andmete ülekantavus ja programmi tõlgitavus. Esimene võimalus tähendab, et prog-ramm „My Brother’s Keeper Genealogy” võimaldab sisestatud andmebaasi osi väljastada nn. GEDCOM failina, milline on lihtsalt loetav enamiku tänapäevaste genealoogia-programmide poolt. Samuti on võimalik GEDCOM failina esitatud andmete lugemine oma andmebaasi. See muudab lihtsaks uurimistulemuste vahetamise erinevate suguvõsauurijate vahel, sõltumata sellest, millist arvutiprogrammi keegi oma töös kasutab. Programmi tõlgitavus tähendab aga, et selle tarkvarapaketiga tulevad kaasa vahendid kogu programmi tõlkimiseks inglise keelest suvalisse keelde. Oma kasutuses olevas programmi variandis olengi osa kõige sagedamini vaja minevaid dokumente tõlkinud eestikeelseteks. Kahjuks on aga kogu programmi tõlkimine väga suur töö – tõlkida tuleks enam kui 2000 tekstilõiku. Kuna ma ise pole siiani selleks pealehakkamist ja aega leidnud, siis ootab see töö veel julget, kes asja käsile võtaks. „My Brother’s Keeper Genealogy” kasutajaid on Eestis teisigi, kuid pole kuulnud, et keegi neist tõlketööga juba valmis oleks saanud.

Inimesegeneetika ja genealoogia

Jaks Lankots

Tartus pidas suguvõsauurijaile kaks korda loengu Aavo-Valdur Mikelsaar – Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi juhataja, inimese bioloogia ja geneetika korraline professor, bioloogiadoktor. loengu tellis Eesti Genealoogia selts teemal: Inimesegeneetika ja genealoogia koostöö võimalusi; inimese omaduste edasikandumine vanematelt lastele, põlvkonnalt põlvkonnale.

Esimene kord oli loeng 3. jaanuaril algusega kell 11 Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna ringauditooriumis, Kreutzwaldi 5. Kuulajaid oli 17, neist osa tulid ajalehekuulutuse ja raadioteate peale, sest seekord oli kuulutatud avalik loeng.

Sama loeng samas kohas kordus 14. märtsil algusega kell 12 ja seda kuulas umbes 80 inimest, kes olid tulnud Eesti Genealoogia Seltsi üldkoosolekule.

Aavo-Valdur Mikelsaar rääkis rakust, kromosoomidest, geenist, sugupuust, tunnuste dominantsest  ja retsessiivsest pärilikkusest, fenotüübi rahvastikustatistilisest uurimisest, kromosoomi 5,3 miljardi nukleotiidi paari kaardistamisest ja muust geneetikasse kuuluvast.

Loengus oli palju näiteid pärilikest haigustest. Praeguseks on tundma õpitud 7000 – 8000 sellist haigust ja arvatakse, et tegelikult võib neid olla kümme korda rohkem. Üldtuntud on päritav kalduvus saada  lühinägelikuks või vastupidi – kaugnägelikuks, mõlemaid kokku esineb  40 – 45 protsenti maailma rahvastikust. Pärilikest haigustest  on tuntud veel värvipimedus (0,5  protsendil naistest ja 8 protsendil meestest), suhkruhaigus (esineb  1  protsendil maailma rahvast).  Downi tõbi  (keskmiselt 0,15 protsendil  sündidest, vannemas  eas   vanemate korral sageneb  tunduvalt, ulatudes 40-ndates  aastates emadel  2-3  protsendini  sündidest), veresoonte lubjastus, vererõhu kõrgenevus, vaimuhaigused  jt. Enamus inimeste  haigustest on päriliku  soodumusega.

Haiguse  päriliku  iseloomu kindlakstegemiseks kasutab arst meditsiinigenealoogilist meetodit. Arst koostab haige  sugupuu. Sellel on rahvusvaheliselt kindlaks kujunenud leppemärgid:

Näiteks arsti koostatud suguvõsa skeem:

Sellel joonisel on kujutatud neli põlvkonda, I – IV. Vanim põlvkond on kõige ülemine. Igas põlvkonnas on inimesed nummerdatud araabia numbriga (1,2,3 jne.) vasakult paremale. Nende numbrite järgi hoitakse arvutis või  toimikus inimeste  eluloo ja haiguse andmeid. Lähteisik  (kes läks  arstilt  abi saama ja kelle pärast  arst  suguvõsa andmeid kogus) on märgitud noolega  III põlvkonnas  nr. 6 juures.

Selles suguvõsas on mustaks  värvitud  need   ruudud ja  ringid, mis  tähistavad albiinosid —  inimesi, kellell on  sünnipäraselt  valge, ilma pigmendita  nahk ja juuksed, silmamuna on tavalise valge asemel punane. Jooniselt on näha, et kolm põlvkonda  järjest on albiinod omavahel  abiellunud  (II põlvkonnas nr. 3 ja  4, II põlvkonnas  nr. 8 ja 9,  III  põlvkonnas nr. 5 ja 6). Kui mees ja naine on albiinod, siis nende kõik  lapsed on samuti albiinod. Näib, et sarnaste omadustega inimesed  abielluvad omavahel meeleldi.

Arsti koostatud  suguvõsaskeemilt   saab  välja lugeda  haiguse kulgemise iseloomu põlvkonnast põlvkonda ja ennustada veel  sõlmimata abieludest   veel sündimata  laste  pärilikku haigusse haigestumise tõenäosust.

Ajalehe Postimees lisalehe Tartu Postimees 20. mai 1998.a. 3. leheküljel on Aavo-Valdur  Mikelsaare näopilt ja samas antakse teada, et ta koostas geneetikaresidentuuri programmi. Residentuur geneetika alal tähendab 4-aastast  õpingut  pärast 6 aastat  kestnud  arstiteaduskonna ja sellele järgnenud  1 aasta pikkuse internatuuri lõpetamist. Sügisel võetakse  geneetika alal residentuuri üks inimene.

Arsti juurde läinud inimese iseärasuse uurimiseks kogub andmeid  arst, kes  suurema osa vajalikust andmestikust saab arvatavasti küsitledes  lähteisikut ennast ja saates lähteisikuga kutse  või küsitluslehe mõnele ta sugulasele. Arsti juures käinust võib saada suguvõsauurija, kellel on erihuvi geneetilise iseärasuse kohta.

Suguvõsauurijat võib huvitada terve (s.o. mitte haigusliku) omaduse pärilikkus. Kasvõi selleks, et selgitada  sugulaste omapära.  Sugulased on tavaliselt väliseltki muust rahvast kergesti eristatavad, kas siis näo (silmade värvus, nina kuju jne.)  või käitumise ja teiste tunnuste järgi.