Põlvnemislugu

Põlvnemisloo ostusoovi korral kirjutage evaniglas@gmail.com või evaniglas@hotmail.com

Eesti Genealoogia Seltsi rahvusvahelistest sidemetest

Harri Talvoja

Eesti Genealoogia Selts on oma taasloomisest alates arendanud intensiivselt rahvusvahelist tegevust. Esimesed sidemed loodi hõimuvelledega Soomes. Juba 1991. aastal esines meie palvel EGS üldkoosolekul loenguga Soome Suguvõsauurijate Seltsi (Soomen Sukututkimusseura  –  SSS) sekretär Pertti Vuorinen. Tema ettekanne oli SSS-i ajaloost ja tänapäeva tegemistest.

Juba järgmisel 1992. aastal sain kutse SSS-i   XV üleriigilistele Soome riigi ja SSS-i  75 a. juubelile pühendatud suguvõsauurijate õppepäevadele. Need toimusid Soome loodeosas Imatra linnas. Kõik kulud (nagu ka edaspidiste  meie inimeste külaskkäikude puhul)  Soomes viibimisel kattis SSS ja sel suvel lisaks hr. Taisto Suontausta, kes sõidutas mind ligi 1000 km Soomet pidi isikliku autoga. Sellel matkal tutvusin Lahti kohaliku suguvõsauurijate seltsi tööga. Pidasin neile loengu uurimisvõimalustest Eestis. Külastasime Hämenlinnas maakonnaarhiivi ja Hämenlinna uut raamatukogu. Lisaks tutvusin Helsingis SSS-i keskusega ja sealse raamatukoguga. Suguvõsauurijate päevadel andsin üle eesti suguvõsauurijate tervitused soome kollegidele juubeli puhul.

1993.aastal otsis meiega sidet Rootsi suguvõsauurijate selts (Sveriges Släktforbund). Meie kirjale, milles pakkusin koostööd ja kogemustevahetust siiski kohe vastust ei järgneneud. Alles Turu linnas 1995.aastal Soome suguvõsauurijate messil Turus kohtusin  Rootsi paviljonis nende ajakirja toimetaja Elisabeth Thorselliga. Sellest ajast alates saadab ajakirja toimetus meile regulaarselt oma ajakirja. Seni saadud ajakirja numbrid, samuti ka kõik teised välismaalt saadud ajakirjad ja teised trükised asuvad meie seltsi raamatukogus.

1993.aastal võttis meiega ühendust Baltisaksa Genealoogiaühing (Deutsch-Baltische Genealogische Gesellschaft), milline asub Saksamaal Darmstadti linnas. Nad saatsid meile oma 1994.aasta Genealoogiapäevade osavõtuankeedi ja programmi lootuses, et saadame oma esindaja kohale. Kahjuks ei leidunud meil osavõtjaid, kuna kulude katmist nende poolt ei toimunud. Ka seltsi poolt polnud võimalik kulusid kompenseerida. Me saatsime neile kirjaliku tervituse. Nende ankeet tuli ka järgmisel aastal, kuid kahjuks olid võimalused ikka endised – me ei saanud osaleda, sest sõita tuli kaugele ja kulud oleks olnud suured.

1994.aastal toimus Helsingis Põhjamaade (Soome, Norra ja Rootsi) arvutit kasutavate suguvõsauurijate VI konverents. Seda korraldatakse igal aastal kordamööda igas neist kolmest riigist. Saime SSS-ilt kutse ja meie poolt õnnestus sellest osa võtta juhatuse liikmel Jüri Müntelil. Jälle viisa ja sõit sinna ja tagasi oli omal kulul.

1994. aastal toimus SSS, EGS, Soomes asuva Tuglase Seltsi ning Tallinna Soome Instituudi korraldusel suguvõsauurijate ühisseminar teemal: ümberasumine üle Soome lahe mõlemale poole sajandite jooksul. Seminar toimus kahes osas. Helsingis 20.-21.04.1994 ja Tallinnas 22.-23.10.1994. Ühisseminaril ettekannetega esinejad olid: Helsingis  –  Eesti poolelt: prof. Peeter Järvelaid Tartu Ülikoolist   “Eesti juristide suguvõsade uurimisest”, pr. Virve Orav  “Soomlasist pärit perekonnad  Vaivaras” ja allakirjutanu “Suguvõsauurimisega seotud probleeme Eestis”. Soome poolt: hr. Georg Luther “Soomlastest kirikuõpetajad Eestis ja Liivimaal” , hr. Eljas Orrman  “Eestlased Soome lõunarannikul”.  Tallinnas seminaril : Soome poolelt  –  hr. Georg Luther “Arvelad, Arveliused ja Arvellid Soomes ja Eestis”, hr. Eljas Orrman “Eestlased Soome lõunarannikul 1700 paiku”.  Eesti poolelt esinesid: hr. Heldur Palli  “Soomlased Eestis 1600 – 1700 paiku”, pr. Liivi Aarma “Soome kirikuõpetajad Eestis”.

Helsingis toimus meile ekskursioon Soome Riigiarhiivi (Valtioarkisto) ja Tallinnas kõigile osavõtjaile ekskursioon Kolga  mõisa, kus mõisahoonet tutvustas selle mõisa kunagiste omanike ja ühtlasi ka praeguste omanike järeltulija hr. Andres Stenbock.

1994. aastal korraldas SSS korjanduse meie seltsi toetuseks. Koguti ümberarvestatult ca 10 000 EEK. Kogutud raha eest ostsid  soomlased kogu Soomet haarava mormoonide ICI mikrokaardikogu ja kinkisid selle koos vastava lugemisaparaadiga meie seltsile. Ülejäänud raha eest ostsid soomlased meie soovile vastu tulles mormoonidelt meile Perekonnaseisuameti personaalide mikrofilme.

1994. aastal  toimus Soome SSS-i korraldusel II suguvõsauurijate mess Turu linnas 19.-21.05. Allakirjutanu sai sinna kutse osalemiseks messil eksperdina Eesti suguvõsauurimist puudutavais küsimustes. Võtsin sellest osa samadel tingimustel kui Imatra õppepäevadest 1992.aastal. Mess kujutas endast suurejoonelist ettevõtmist Turu linna messikeskuses. Osavõtvaid seltse ja firmasid oli palju. Seal kahel päeval 2 tundi olin valves infopunktis ja vastasin suguvõsauurimist puudutavaile küsimustele Eesti osas. Küsijaid jatkus kõigiks nendeks neljaks tunniks. Messi ajal toimus ka järjekordne SSS-i iga-aastane õppepäev vastavasisuliste loengutega.

1995.aastal 14. augustil viibis Eestis Balti-Saksa Genealoogiaühingu sekretär pr. Ursula Storhas. Juhatuse liikmed, kellel oli parajasti võimalik ( oli puhkuste aeg)  kohtusid temaga TA Raamatukogu ruumes. Vestlesime ca kaks tundi. Lahkudes kinkis pr. Storbas meile oma ühingu väljaande “Meie surnud”, milline asub praegu EGS raamatukogus.

1996.aastal toimus SSS-i, Rootsi Suguvõsauurijate Ühingu, Tuglase Seltsi, Tartu Ülikooli Raamatukogu ja EGS-i ühisseminar  09.-10.novembril Tartus teemal  “Soome, Rootsi ja Eesti üliõpilased Uppsala, Tartu ja Turu ülikoolides”.  Sellel seminaril esinejad olid Eesti poolelt: hr. Arvo Tering TÜ Raamatukogust  “Balti üliõpilased Tartus, Uppsalas ja Turus 1600 – 1700, hr. Juhan Maiste “Johann Wilhelm Krause aegade peegelduses”, hr. Peeter Olesk “Genealoogia ja personoloogia”. Rootsi poolelt esines prof. Bo Lindberg  “Jonas Magni – Jämnlikhetens Försvavre?”. Soome poolelt: hr. John Strömberg “M. Wexionius responderer – en studentengrupp under Abo akademis grundläggingsskede” ja hr. Jussi Nuorteva “Kolme ülikooli vahel. Soome üliõpilased Turu, Tartu ja Uppsala ülikoolides.”

Kuna 1995.aastal Turu messi ajal autasustati allakirjutanut SSS-i kirjavahetaja aunimetusega, siis saan sellega seoses kõik SSS-i poolt väljaantud trükised tasuta. Loomulikult lähevad need kõik EGS-i raamatukogu täiendamiseks Minu arvamise järgi sisaldavad meie suguvõsauurijaile huvitavat infot just  Soome SSS-i ajakiri  “Sukutieto“. Ülejäänud perioodika on: Rootsi ühingu  häälekandja “Släkt- historiskt Forum“. Kahjuks on see rootsikeelne, seega lugemisega on raskusi. Lisaks SSS-i ajakiri “Genos“, milline sisaldab teoreetilisi artikleid ja soome uurijate ja nende tööde loetelusid koos autorite koordinaatidega, suguvõsauuringuid. On veel rootsi seltsi eestikeelne trükis “Svenska Antavlor“.

Soomest on olnud  arvukalt (ka mujalt välismaalt) üksikute uurijate pöördumisi meie seltsi poole, et abistada neid uurimisel. Mõningaile oleme saanud olulist abi osutada, kuid enamikus on tulnud piirduda konsultatsioonidega, kuna nende soovide täitmine nõuaks põhjalikku uurimistööd, milleks meil kahjuks veel jõudu ei jatku. Tihti puudutavad nende küsimused perioodi enne Põhjasõda või viimase sõja keerises kadumaläinud inimesi. Mõlema perioodi uurimine on problemaatiline.

Oleme püüdnud ühendust võtta ka meie lõunanaabrite suguvõsauurijatega, kuid kahjuks ei  Lätis ega Leedus ei ole vastavat seltsi. On vaid üksikuurijad ja Leedus veel väike sektsioon TA juures.     

PL nr 2, veebruar 1998.

Mardilaadal 1998

Harri Talvoja

“Tere! Näe teie ka siin!” – nii lausus Mart Laar Tallinnas Laululava ruumes toimunud mardilaada avapäeval Eesti Genealoogia Seltsi boksi esimese külalisena.

Teatavasti oli Vabaharidusliidul laadal oma boks ja tema liikmed said boksi tasuta kasutada. See info jõudis juhatuseni suhteliselt hilja, kuid õnneks enne juhatuse koosolekut Viljandis. Seal sai asja kaalutud ja võetud vastu otsus – kui jõuab ette valmistada, siis tuleks osa võtta. Oli see ju ka võimalus propageerida seltsi tegevust.

Asi sai käsile võetud ja õnnestus väike näitus suguvõsauurijate töödest, genealoogiaalasest kirjandusest ja algallikate näidetest kokku saada. Kohale tuli ka Kaido Tafenau koos abikaasaga Viljandimaalt – oma arvutiga ja omatehtud eestikeelse suguvõsauurimise programmiga. Muuseas, laadal oli üles seatud lisaks meie omale ainult üks arvuti vabaõhumuuseumi poolt. Tafenausid tuleb eriti tänada seetõttu, et nad olid kohal kõik need neli laadapäeva.

Kuna laadal oli puudus laudadest, kuhu väljapanekuid asetada, siis sellest probleemist saime üle tänu Tõnu Tammarile. Temal juhtus parajasti koolis olema mahakantud koolilaudu. Viisime need lauluväljakule ja asi sai korda.

Kiiruga õnnestus valmistada ka EGS-i tutvustav voldik. 130 eksemplari oli läinud 2½ päevaga. Pühapäeval läks veel 70 tükki. Seega oli genealoogia vastu huvi tundvaid laadakülalisi ca 200 inimest, kes käisid infot küsimas selle kohta, kuidas alustada ja kuidas jatkata uurimusi. Eriti suurt huvi tunti algallikate vastu, mille abil saaks teha uuringuid. Tuli ka tellimusi loenguteks ja koostööks teiste organisatsioonidega.

Kõigil neil päevadel oli alati kohal keegi kompetentne suguvõsauurija (Kalle Kesküla, Viivi Liventaal, Helju Linder), kes vastas küsimustele ja andis selgitusi.

Üldiselt oli laat muidugi ka väga huvitav Eesti kõikvõimaliku käsitöö foorum. Kes laadal ei käinud jäi nii mõnestki põnevast ja huvi pakkuvast muljest ilma – alates “Seto küük”-i koorimata kartulitega valmistatud maitsvast  lõunasöögist kuni mererannalt korjatud kivikestest valmistatud eheteni.

Minu arvates seltsi laadalkäik läks täie ette.                                                                 

PL nr 7, detsember 1998.

Eesti Genealoogia Seltsi Tallinna osakonna tööst aastatel 1995 – 1997

22.04.1995. a. ORGANISATSIOONILISED KÜSIMUSED. Tallinna piirkonna  seltsiliikmete kokkusaamisi korraldasid 1995.a. kevadeni EGS juhtkonna liikmed H. Talvoja, H. Onno, T. Tammar ja E. Nugis. Nende töökoormuse kergendamiseks valiti EGS Tallinna osakonna töö organiseerimiseks osakonna juhatus koosseisus: Endla Nugis, Helgi Reinsalu ja Rafael Tuisk. Juhtroll usaldati R. Tuisule. Otsustati hakata koos käima oktoobrist maini ( k.a. ) iga kuu teisel laupäeval algusega kell 11.00 Katleri Põhikoolis Lasnamäel.

14. 10. 1995.a. SELTSI LIIKMETE  UURIMUSTEST.
Seltsi liikmed Helju Linder, Viivi Livental, Paul Valton ja Helgi Reinsalu tutvustasid oma töid.
Helju Linder jagas oma kogemusi kodukandi uurimisel külaelanike suulise küsitluse põhjal.
Viivi Livental rääkis tööst Tallinna Ajaloomuuseumi fondisäilikutega, milliste abil tal õnnestus saada ülevaade teda huvitavast Läänemaa Liivi (Parmeli) mõisast (von Livenid).
Paul Valton demonstreeris Hiiumaa Käina valla VALTONI suguvõsa sugupuud.
Helgi Reinsalu näitas ja tutvustas oma seinatabelit ESIVANEMATE RING, kus on peale kantud tema  kindlakstehtud esiisad ja – emad kümnest eelnenud põlvkonnast, vanim leid sünniga 1689.aastast.

11.11.1995.a. SUGUVÕSA KOKKUTULEK.
Seltsi liikmed Helgi Onno ja Pille Mäerand  jutustasid suguvõsa kokkutulekutest.
Helgi Onno osales KLINKIDE suguvõsa kokkutulekul 12. 08. 1995.a. Soomes Punkalaidol. Saime ettekujutuse väga hästi korraldatud ühepäevasest asjalikust kokkutulekust, millel osales umbes 50 inimest.
Pille Mäerand jutustas Pärnumaalt Häädemeestest pärit KODARASE suguvõsast. Kooskäimised said alguse lapsepõlve mängukaaslaste kokkutulekutest. Nüüdseks on koostatud sõnas ja pildis raamat Eva ja Madis Kodarasest ja nende järglastest.

09. 12. 1995.a.  JÕULUD ON TULEMAS.
Oli jõulueelne kohvilaud küpsistega ja küünlavalgusega. Imetleti vanu jõulukaarte ja  vesteldi esivanemate jõulukommetest.

13. 01.1996.a. TÖÖST ARHIIVIDES.
Seltsi juhatuse esimees H. Talvoja jutustas tööst arhiivides (Eesti Ajalooarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv,  Eesti Riigiarhiiv). Ta tutvustas veelkord nõudeid,  mida arhiivitöö uurijale esitab ja kirjeldas neid võimalusi andmete hankimiseks, mida meie arhiivides hoitavad materjalid suguvõsauurijatele pakkuda võivad.

10.02.1996.a . HERALDIKA – TEADUS JA KUNST. 
Meie külaliseks oli Eesti Muinsuskaitse Seltsi heraldikaekspert Priit R. Herodes. Saime ülevaate vappide, lippude ja peremärkide ajaloost. Eestis on vapiregister alates 1991.aastast, sellesse on kantud 156 – 158 isiku perekonna- ja suguvõsavappi. Peremärk ei välista vappi ja vastupidi.

09. 03. 1996.a.  OSAVÕTT SELTSI ÜLDKOOSOLEKUST KADRIORU KESKKOOLIS.

13. 04. 1996.a. EESTLASTE NIMEDE KUJUNEMISEST.
Ajaloolane Heldur Palli jutustas rahvastikuajaloost kui omaette teadusharust, millele pandi alus aastail 1886 – 1889. Eriti huvipakkuvad olid tema selgitused eestlaste nimede kujunemise kohta. Sellest võib lähemalt lugeda Eesti Teaduste Akadeemia väljaannetest: 1. Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajaloo allikad 1712 – 1940. Tln.1995; 2. Heldur Palli. Eesti rahvastiku ajalugu aastani 1712. Tln. 1996

12. 05. 1996.a. MUINSUSKAITSEST, EHITUSMÄLESTISTE HOIDMISEST JA RESTAUREERIMISEST.
Külaliseks oli Riigi Muinsuskaitseameti ekspertiisiosakonna juhataja Ülo Puustak, kes andis ülevaate muinsuskaitse ajaloost (juba 1468.a. leidub andmeid sakraalehituste kaitse kohta) ja tänapäevast. Meil reguleerivad muinsuskaitset asjaõigusseadus, muinsuskaitseseadus, planeerimis- ja ehitusseadus. Riigikogu poolt on ratifitseeritud rahvusvaheline Haagi konventsioon kultuuri- ja looduspärandi kaitse kohta. Muinsuskaitset reguleerivad ka mitmed määrused. Meil on kaitse all  umbes 19000 arheoloogilist, ajaloolist jm. mälestist.

12. 10. 1996.a. ORGANISATSIOONILISED KÜSIMUSED.
H. Talvoja jagas teavet uutest võimalustest seltsi töös, täienduskursustest, mormoonidelt ostetud uutest filmidest, eelseisvast soome – rootsi – eesti seminarist ja isikukaitseseadusest.
H. Reinsalu korraldas anonüümse kirjaliku küsitluse  saamaks ülevaadet seltsi liikmete rahulolust osakonna tööga ja ettepanekuid töö edasiseks korraldamiseks. Küsitluse tulemused olid organisaatoritele rõõmustavad, sest tööga oldi rahul ja soovitati samas vaimus jätkata. Osakonna juhatusele  valiti  abiks uus liige  Ants Roomets.

08. – 10. 11. 1996.a. VÕIMALUS OSA VÕTTA SOOME – ROOTSI – EESTI ÜHIS-SEMINARIST TARTUS. Seda võimalust kasutas  ainult seltsi juhatuse esimees H. Talvoja.

14. 12. 1996.a. SAAREMAA NASVA KÜLA AJALOOST.
Seltsi liige Kalle Kesküla  andis huvitava ülevaate Nasva küla ajaloost ja sellest kuidas ja kust on saadud andmeid küla kohta.  Nasva küla elanike kohta on koostatud umbes 50 sugupuud.

1997.a. tegevuse kohta loe  laualehest PÕLVNEMISLUGU nr. 1  11 / 1997.a.

EGS Tallinna osakonna tööst on aktiivsemalt osa võtnud  umbes 30 seltsiliiget (Väino Mäe, Martin Nõlvak, Ants Roomets, Aino Villemsoo, Viivi Livental, Helgi Reinsalu, Rafael Tuisk, Ants Tulp, Ants Härma, Ulrich ja Helvi Hödrejärv, Kalle Kesküla, Helgi Onno, Emma Takis, Helgi Laht, Helju Linder, Lily Taal, Harri Talvoja, Harry Tuulik, Koidula Ameerikas, Peeter Kippasto, Endla Nugis jt).

Märkmeid tegi osakonna juhatuse liige Helgi Reinsalu

PL nr 2, veebruar 1998.

EGS ja arvutid

Ülo Rehepapp

Kunagi ammu – umbes paarkümmend aastat tagasi olla Tartu Ülikooli arvuti-inimesed korraldanud uurimuse selle kohta, kuidas suhtuvad arvuti kasutamisse mitmesuguste asutuste tipp- ja keskastme juhid. Kui vastanud jagati vanuse järgi kolme rühma – vanad, keskealised ja noored, siis selgus, et vanad olid tuliselt poolt (sest neil oli vaja näida progressiivsetena), keskealised olid vastu (sest nad olid aru saanud, et see eeldab mingi korra loomist oma asjaajamises ja see oli nende meelest vastuvõetamatu) ja noortel oli tol ajal kõik “ükskõik”. See lugu meenus mulle 13. märtsil s.a. EGS-i aastakoosolekul, kus mingil määral kerkis päevakorda ka arvuti kasutamise küsimus.

Tänaseks päevaks on olukord ilmselt tublisti muutunud. Noored kasutavad arvutit “nii-kui-nii”, sest teisiti nad lihtsalt ei saa! Keskealised üritavad iga hinna eest leida arvuti  kasutamisvõimalusi, uskudes, et see “ime-riistapuu” lahendab hoobilt kõik probleemid ja teeb nende eest ära hulga tööd; vanad on aga resigneerunud ja arvavad, et kõik see on neist lootusetult mööda läinud ja teha pole enam midagi…

Meie seltsi “mätta otsast” vaadates on olukord eriti troostitu, sest noori (kes arvutit nii-kui-nii kasutavad) on kurvastavalt vähe. Neid, kes seda teha sooviksid (jätame ehk kedagi solvava vanuse-faktori edaspidi kõrvale),  on küll mõnevõrra rohkem, kuid abi ja tuge selles osas ei ole kerge leida. Kuna pean ennast arvuti kasutajaks ja samas loen end oma 60-le ligineva vanusega kindlasti vanade kategooriasse kuuluvaks, julgen järgnevas esitada mõned mõtted, mis – loodan siiralt – ei peleta kedagi eemale arvuti kasutamise plaanidest, kuid samal ajal ehk aitavad aru saada, millised probleemid tuleks enda jaoks esimeses järjekorras lahendada.

Tänased arvuti-kasutajad võib kõigepealt jagada kaheks:
1.  need, kellel oma arvutilt on pääs laivõrku ehk Internet’i (valdavalt on need inimesed, kes kasutavad arvutit oma töökohal suhteliselt edukas ja kaasaegses firmas või riigiasutuses);
2.  arvutikasutajad piiratud võimalustega firmades või need, kes on soetanud endale koduarvuti, kuid (veel) ei ole suutnud luua omale Internet’i ühendust. Reeglina kasutatakse niisuguseid koduarvuteid moodsa kirjutusmasinana ja meelelahutuseks (arvutimängude mängimiseks), paremal juhul ka keele õppimiseks või muuks eneseharimiseks (laserplaatide ehk CD-de lugemiseks).

Esimest liiki kasutajad jätaksime siinkohal kõrvale, sest nende ees on kõik teed lahti; võtku oma brauser, valigu URL “http://www.angelfire.com/ut/egs” (see on praegu Eesti Genealoogia Seltsi kodulehekülje aadress) ja nende ees avaneb praktiliselt lõputu maailm, kust võib ammutada kõikvõimalikke tarkusi – kaasa arvatud see, kuidas oma sugupuu kohta kogutud teadmisi nii vormistada, et need ka kolleegidele abiks oleksid … ja palju muud.

Kurvemas olukorras on teist liiki arvutikasutajad. Nendel on kogunenud hulgaliselt informatsiooni ja nad tunnevad, et sellest võiks ka kaasseltslastele abi olla, aga kuidas seda neile kätte toimetada? Loomulikult tunnevad nad (kasvõi alateadlikult), et paljuski teevad nad mõttetut tööd – kirjutavad ümber ja süstematiseerivad seda, mida keegi on kuskil kord juba teinud. Siis meenub paratamatult, et selleks ma ju sinna Seltsi astusin, et taolistes olukordades abi saada… Seltsi koosolekutel aga on igavesesks probleemiks allikmaterjalide ja töötulemuste paljundamise või koguni publitseerimise küsimus – kuidas seda teha ja kust selleks raha saada? Siit nüüd esimene (ja selleks korraks ka ainuke)
lemma: informatsiooni vahetamiseks on vaja kokku leppida andmevahetuse formaatides.

See “tark lause” võis kellegi ju ära ehmatada, aga asja sisu on lihtne: kui sa tahad, et su töö kirikuraamatute, hingeloendite ja muude allikmaterjalidega oleks teistelgi kasutatav, siis püüa kõigepealt selgeks teha, mis kujul sa oma töö tulemused (jutt on nüüd  juba arvutiga töötamisest) salvestad, et neid ka teiste jaoks paljundada või publitseerida.

Paljundamine on arvuti kasutaja jaoks imelihtne – kopeeri oma fail(id) ja saada kõigile asjahuvilistele või (kui tahad publitseerida) saada need web-master’ile “üles riputamiseks ” Seltsi koduleheküljel! Selle juures on oluline lisada, et niisugune paljundamine maksab kümneid kordi vähem kserografeerimisest või muul viisil paberil paljundamisest, sest  tavaline diskett, mis mahutab sadu lehekülgi teksti ja pilte, maksab sama palju kui mõnikümmend lehte paberit (kserografeerimisest rääkimata); publitseerimine web-is ei maksa aga praktiliselt üldse mitte midagi!

Laskumata väitlusse selle üle, et arvuti ise ju ka maksab jne. (jah, kõik maksab ja muidu ei saa siin ilmas midagi!), tuleksime tagasi hoopis andmevahetuse formaatide juurde. Oli viimasel EGS-i üldkoosolekulgi kuulda hääli, et lepime siis lõpuks kokku, millist programmi kasutada – siis nagu saaksid kõik ka omavahel andmeid vahetada. Väidan, et niisugune lähenemine on põhimõtteliselt vale! Nii nagu mistahes muuski valdkonnas, on genealoogiliste andmete töötlemiseks arvutil pakutud sadu erinevaid programmipakette. Kuigi võib siin teha statistikat nende kasutatavuse kohta, on siiski lootusetu neist üht ja ainuõiget välja valida. Suppi süüakse lusikaga ja kaevul käiakse ämbriga – see tähendab, et leidub igaks juhtumiks ja igaühe vajadustele vastav tööriist! Ei maksa eirata inimeste individuaalseid vajadusi, võimalusi ja ka maitseid. Samal ajal ei välista erinevate töövahendite kasutamine sugugi töö tulemuste (süstematiseertitud andmete) vahetamist. Nagu muudeski infotehnoloogia valdkondades on siin abiks andmevahetuse standardid.

Nendele, kes arvutiga veidi rohkem kursis, tooksin siinkohal võrdluse. Ei maksa arvata, et kui te oma kirjatöö vormistate täna siinmail enamlevinud tekstiredaktoriga MS Word (ükskõik, mis versioon), siis peaksid seda suutma lugeda kõik teie võimalikud lugejad. Tuletame meelde, et alles mõned aastad tagasi oli Eestis populaarseim tekstiredaktor hoopis Word Perfect! Kui te aga paljundate või publitseerite oma teksti lihtsalt txt-failina, rtf– või isegi pdf-formaadis, siis on hoopis rohkem lootust, et “teist suurema vaevata aru saadakse”!

Genealoogiliste andmete puhul on üheks (siinkirjutaja teada ainsaks!) standarditaoliseks andmeformaadiks kujunenud nn. GEDCOMi failiformaat, mis võimaldab andmeid erinevate genealoogiliste rakenduspakettide vahel importida ja eksportida. Siit ka soovitus kõigile genealoogiliste andmete arvuti abil töötlejatele: valides oma vajadustele, võimalustele ja maitsele vastavat programmi veenduge, et see lubab andmete importi ja eksporti GEDCOMi formaadis. Sellest piisab, et te saaksite oma töö tulemusi teistega jagada ja ka teiste poolt tehtut ära kasutada. Samal ajal ei ole oluline, kas te töötate Brothers Keeper’iga, Cumberland Family Tree‘ga või mõne muu laialt tuntud genealoogide rakenduspaketiga.

Kui teile aga ei ole kättesaadav ükski spetsiaalselt genealoogidele mõeldud pakett, siis vähemalt vältige seda tihti algajate poolt tehtavat viga, et te hakkate oma andmeid lihtsalt mingi tekstiredaktoriga “arvutisse toksima”! Genealoogilised andmed on ennekõike struktureeritud andmed ja nende esitamiseks sobib tavaline tekst küll kõige vähem (kui ei ole just tegemist nn. hüperteksti või täistekst-andmebaasiga). Eriti mõttetu on mitmesuguste allikmaterjalide nagu hingeloendid, meetrikaraamatud jmt. ümber kirjutamine. Kui nendega töötatakse ja selle juures on võimalik arvutit kasutada, peaks tingimata ammutatud andmed püüdma sisestada mingisse tabeli või andmebaasi struktuuriga faili. Tänaseks on pea igal arvutikasutajal olemas üsna universaalne kontori-pakett MS Office, kuhu kuuluvad tabelitöötleja Excel ning relatsiooniline andmebaasisüsteem Access. Just need peaksid teie abimeesteks saama, kuigi selle paketi kolmas ja ehk tuntuim komponent Word võib ju ka mõnel juhul abiks olla. Samal ajal kõlbavad (eriti tagasihoidlikuma ressursiga koduarvutite puhul) suurepäraselt ka niisugused vanemad andmebaasi-ohjurid nagu d-Base või FoxPro. Põhiline on, et andmed oleksid struktureeritud – ainult siis on nende edasisel töötlemisel ja kasutamisel arvutist abi!

Nüüd tundub, et olen selles laualehe numbris mulle pakutud ruumi ära kasutanud. Kui esitatud mõtted sinus, austatud lugeja, mingeid vastukajasid või koguni vastuväiteid tekitasid, siis oleksin nendest tõsiselt huvitatud. Olen alati nõus (oma oskuste ja võimaluste piires) selgitama seda, mis see salapärane “GEDCOM” endast kujutab, millised on minu arvates “laialt kasutatavad genealoogide paketid” ja ka muidu meid huvitavates küsimustes mõtteid vahetama. Et aga mitte “tühja lobiseda”, tahaksin sinu-poolset tagasisidet, sest ilma tagasisideta süsteem ei olegi mingi süsteem! Ja jälle olen sunnitud lahterdama: arvuti ja Internet’i kasutajatele pakun tagasisideks e-posti aadressi ylo.rehepapp@customs.ee; teistele jääb telefon 696 7752 või kiri aadressil: Sütiste tee 52-80, 13420, Tallinn.

PL nr 11, mai 1999.

Kuidas meie suguvõsa omale perekonnanime sai

Viivi Liiventaal

Kahjuks on asju, mida ei saa võtta absoluutse tõena. Aga peaaegu igast ammustel aegadel toimunud sündnusest on meieni säilunud mingid kajad. Ärme nõuame nende kajade kohta dokumente ega kindlaid tõendeid.

Ütleme vaid – see võis olla nii!

….suguvõsa elas Läänemaal Kullamaa kihelkonnas Parmeli mõisa maadel. Hiljem hakati seda mõisa rahva seas nimetama Liivi mõisaks. Selle nime sai mõis siin 300 aastat elanud Lievenite suguvõsa järgi.

Siis tuli aeg, kus mõisaomanik pidi kõigile oma talupoegadele panema perkonnanimed. Mõisa eelmine omanik, Wilhelm  Otto von Essen, oli pool aastat tagasi surnud. Mõisa uus omanik, krahv Sievers, vaevalt ise neid nimesid panema hakkas. Küllap jäi see mõisavalitseja teha.

Ja ta alustab:

23 – mann lõpulist nime. Lihtne ! Lassi talu  –  Lassmann, Kalli Matsi talu  –  Kallmann, Mansi pere  –  Mansmann, Kuke pere  –  Kukmann.  Ja ikka samas vaimus edasi.

Vahelduseks saab Rebase talu peremees nimeks  –  Wucks.

8  – berg lõpulist nime: Malla talu  –  Mallberg, Matsi järglased  –  Matsberg, Sooniste mõisast tulnud Ants  –  Soonberg, Jaani pojad  –  Jaanberg.

5  – son lõpulist nime: Villema talu  –  Villemson, Jüri talu  –  Jürison, Ado lapsed  –  Adosson.

Mõisa karjasest saab Karjamann, sulane Hans aga saab omale nimeks Wappermann.

10  – thal,  – taal lõpulist nime: Pääreni lapsed  –  Päärentaal, Ewa tütar  –  Ewentaal, Jüri lapsed  –  Jürgentaal.

Ja siis tahavad nelja talu peremehed ja nende pered ühist perkonnanime, sest nad kõik on omavahel sugulased. Nendeks on: Küti Ado (õigem küll Ado lapsed, sest Ado ise jõuab enne  ära surra), Karja Matsi Hansu pere, Vahtriku Jüri oma perega ja Topi – Lepiku Ado oma perega. Mis neile ikka nimeks panna  –  mõisa nimi ja  – taal lõppu.  Ongi Liiventaal.

PL nr 2, veebruar 1998.

Ühe nime saamisloost

Rafael Tuisk

Kanepi kihelkonna Erastvere Morelite perekonnanime saamisest on rahva hulgas liikumas alljärgnev lugu.

“Näe, Erastvere kandis, eks Laane talu see,
seal leidus mees, kes kandis kõik mured viinasse.
“Siis seda nagu pahet “härr” tahtis pilgata,-
et nähtaks selget vahet, sai “Topsi” nimeks ta.
Mis sest, et igast topsist mõis oma osa sai,
kuid talutarest kostis vaid häda halinaid.
Tost nimest kus kuid mure meest vaevama siis jäi,
nii kirikhärra juurde ta tatsas paljapäi.
Siis tõstis targa lauba too Kanepi von Roth,
ta nägi, mures lausa on mees, kes väärib hoolt.
“No Laur, mis murõ vaivap see lämmi pääväga?
Kas heng jo taivast kaibap, et süa pitsitäp?”
Mees näppis mütsilotti, ei sõna suhu saand:
“Härr, ei ma nimeks Topsi joht pidada ei saa!”
“No, kui on nii, et murõ sul tolle nimega,
siis olgu nimeks “Murõl”, nii pastor  pajatas.
Nii Morelite nimest teab  rahva pärimus.
 

Uurimisel selgus:

Johann Philipp von Roth sündis 24.11.1754.a. Pärnus ja suri 25.06.1818.a. Kanepis. Oli aastast 1780 kuni surmani Kanepi pastor. Seega pidi tegevus sündima tema töötamise ajal. Erastveres leidub Laane talu. Von Roth pani oma kogududse talupoegadele perekonnanimed. Kuid: pastor pani perekonnanimed ainult  talupoegadele, vabadikele perekonnanimede panek ei laienenud. Kuid Morelite eellased olid vabadikud. Neil puudus perekonnanimi  VII hingerevisjonil 1816.a. ja alles 1826.a. hingerevisjonil on perekonnanimi, mis on kirjutatud kujul “Murrel”.

Kuna Morelid olid vabadikud, siis liikusid nad ühest talust teise. Olid Kakko Markuse talus, sealt tulid Kolloverre ning 1850.a. hingerevisjonil olid Püssi mäe talus. Arhiivi materjalide alusel ei elanud nad kunagi Laane talus.

Lauri nime Morelite meessoost eellaste hulgas ei leidu. Esinevad eesnimed: Hans, Jaan, Jüri, Tanni (Tannil), Hindrich (Hindrik, Hindrick), Adam, Rein, Gustav, Johann. Nimed on väljakirjutatud hingerevisjonidest. Seega võis kahe hingerevisjoni vahel sündida ja surra ka mõni Laur. Kahe hingerevisjoni kõige pikem vahe von Rothi eluajal oli 16 aastat (hingerevisjonid 1795 ja 1811). Vaevalt oleks selle lühikese ajavahemiku jooksul jõutud sündida ja surra ning tõsise napsuvõtjana ka laulus leida jäädvustamist.

Seega on lugu liiga ilus selleks, et olla tõsi. Kuigi loo tekkeaeg ei ole teada võib siiski arvata, et see on kirjeldatud sündmustest tunduvalt hiljem loodud. Üldine paratamatus on siin selles, et aegade jooksul sündmused, tegelased ja tegevuskohad lähevad inimeste mälus segamini.

Sarnaste lugude kasutamine aga muudab suguvõsaloo  elavamaks. Muidu fikseerime ainult sünni-, surma- ja abiellumise daatumid. Ka uurijat sunnib see nii mõndagi küsimust tõsisemalt lahkama. Ilma eelneva laulukeseta ei oleks leidnud uurimist pastor von Rothi elulugu, ei oleks saanud selgeks, et Roth pani koguduse talupoegadele varakult perekonnanimed jne.

PL nr 2, veebruar 1998.

Veel ühe vaarisa lugu

L. Getreu

Sugulaste loal avaldan veel ühe vaarisa loo, mis on mõnevõrra pikantne – kaasaegsete meelest moraalitu ja skandaalne, kuigi kahjuks sugugi mitte haruldane.

See oli aadlimehe “eksimus” alamast soost naisega, millest sündis poeg. Asjas pole kübetki romantikat.

Mari sündis veel pärisorisena a.1811 Someli e. Vaiatu mõisas Tartumaal. Ta sai “priiuseaal” ilusa liignime Lõoke. Sel Mari Lõokesel oli parema käe nimetissõrm ja väike sõrm pisut konksus – polnud tast sirbitöö tegijat. Proua võttis plikakese mõisa, et teha temast ümmardaja. Nagu poeg hiljem oma ema mälestustes jutustab, olnud lapse silmad alati vees, kui ta oma endise kodu poole vaatas. Korra tabanud proua teda nutmast, kui ta vend parajasti mõisatallis millegi eest 15 sähmakat saanud. Proua “trööstinud”, et karistama peab – “muidu läheb koeraks kätte” ja saad sina ka kui sõna ei kuula. Mari kuulas ja harjus mõisa eluga. Ta vanemad õnnistasid head prouat veel hauapõhjagi, et see lapse parema elu peale pani.

Mari oli 22 kui abiellus 20-aastase Räästvere kutsari Juhan Martinsoniga. Noored asusid elama “Schol Laisi “,  mis tähendas tolajal Laiuse mõisa maid. Neile sündis paar lastki, enne kui nad 1839.a. asusid von Bruiningkite suguvõsa teenistusse ja kolisid Tartu linna.

Martinsonide pere elas Tartus 18 aastat. Maril oli üldse 6 last (ühed neist kaksikud), kuid tema viimase lapse isa oli Ludolf August von Bruiningk. Poiss sündis 1847 Tartus ja sai nimeks Karl Georg. Tema kasuisa Juhan ei olevat ristimisele ilmunud, väidab pärimus.

Mingit tunnustust oma pärisisa poolt Karl G. ei saanud. Ta oli ja jäi talupojaks. Aga asi oli kaasaegsete meelest ilmselge, sellest lihtsalt ei kõlvanud rääkida. Ainult siis kui Karl G.-i tütar tahtis abielluda sakslasest arsti von Fresega, kelle vanemad olid abielu vastu (noored elasid tol ajal Krimmis), läks Karl G. ise Tartus nende juurde ja tegi asja selgeks, et ka tema on “pool saksa verd”. Noored abiellusidki, kuid Minna saatus kujunes kurvaks. Ta suri Krimmis 1918 oma mehega peaaegu samaegselt ja nende 5 last jäid orvuks. Baltlasest arst von Voss nõudis nad välja ja kasvatas üles.

Lapselapsed pidasid vanaisaga sidet ja külastasid teda Eesti ajal korduvalt. Kõige noorem tütar Magdaleena elab tänapäevalgi kõrges eas Nürnbergis ja peab kirjavahetust täditütre tütre – Eesti kunstniku Ruth Tulvinguga Kanadas.

Bruiningkite meesliin suri välja Augusti poja Hermanniga, kes oli Karl G-st 2 aastat noorem, kuid lasteta. Ta oli aga ajaloolane, elas Riias ja avaldas 1913 suguvõsa mahuka ajaloo.

Selle kohaselt ilmusid 1630 Narva 2 Lübeckist pärit kaubaselli. Vanem vendadest suri juba aasta pärast, kuid noorem abiellus “raesugulase” (s.o. raehärra tütrega) ja rajas mitu sajandit kestva suguvõsa raehärrasid ja pastoreid nii Narvas, Riias kui Liivimaal. Üks Liivimaale siirdunud järglastest abiellus Hellenurme pärishärra tütrega ja saavutas aadlitiitli 1776.

Tal oli 17 last, kuid suguvõsa viis edasi vaid 1 – August, kes laiendas valdusi. Sellel omakorda oli üks tubli poeg Carl Axel “meid huvitava paruni isa”, kes oli väga aktiivne inimene. Ta oli Tartu Ülikooli 12 esimese tudengi nimekirjas, kui isa samaaegne surm takistas teda õppima minemast. Teda valiti mitu aastat Liivimaa mõisnike Maapäeva juhatajaks, ta oli edumeelne põllumees, tõsimeelne hernhuutlane ja lõpuks ka  “estofiil”. Ta isegi laskis end matta Raadile, eestlaste kalmistule. Ja tema nekroloogi ja matuste kirjeldust Tartu “Postimehes” pidas tema poeg Herman vajalikuks just eestikeelsena oma perekonna ajaloos ära tuua.

Selle Carl Axli 2 poega said ka hernhuutliku kasvatuse Saksamaal ja juristi koolituse Tartu Ülikoolis. Kuid neil olid rohkem “humanitaarsed kalduvused” nagu tänapäeval võiks öelda. Vanem neist oli isegi mõnda aega Õpetatud Eesti Seltsi esimees. Sattus aga võlgadesse ja hiljem pandi oma noorema venna eestkoste alla.

Noorem, August, reisis ja täiendas end Itaalias kunsti alal, põllumajandus ei huvitanud teda üldse. Ta abiellus 1839 Kuramaa vürst Lieveni tütrega, kes kannatas südame- ja astmahaiguse all ja käis sageli ravikuuridel. Ta oli tulihingeline Saksa konstitutsionaalse monarhia eest võitleja. Pere elas suviti Hellenurmes ja talviti Tartus, kus nende tutvusringi kuulus ka doktor Faehlmann. August müüs 1850 Hellenurme ära ja siirdus koos perega Euroopasse naist ravima. Naine suri 1853 Londonis. Kuni selle ajani oli nende salong Euroopa põgenike põgenemiskohaks (1848.a. revolutsioonilised sündmused Euroopas).

Mõni aasta hiljem abiellus August vist inglannaga. Koos rändasid nad mööda Ameerikat ringi. (Lapsed kasvasid sel ajal Sveitsis). 1857 pöördub August oma uue naisega Liivimaale tagasi, sedakorda jäädavalt. Ta töötab kohtunikuna, ostab endale Tartus maja ja sureb siin 1892.

Samal 1857.aastal lahkus Martinsonide pere Tartust. (Võeti maha Laiuse kihelkonna hingeloendist) ja siirdus Carl Bruiningkile kuuluvasse Kirepi mõisa.

Arvatavasti samal ajal pidi toimuma ka isa ja poja esimene (võimalik, et ka viimane) kohtumine, mida Karl G. on kirjeldanud pealkirja all: KOHTUMINE MÕISAHÄRRAGA. Saks istunud ratsahobusel ja silmitsenud teda nii pikalt ja teraselt, et ema pidi hämmeldunud poisil ise mütsi peast krahmama.

Karl G. olnud väikest kasvu (nagu kõik Bruiningkid) ja väga isa sarnane (seda oli ka tema poeg Karl).

Hariduse saanud Karl G. pärimuse kohaselt Palupera mõisniku abiga.

Ta valdas saksa keelt kõnes ja kirjas, “olla tudeerinud” ka ladina keelt ja kunsti ajalugu. Ta oskas mängida koduorelit, nagu ta ise oma Alatskivi tööotsimise reisikirjelduses mainib.

1871.a. hiljuti abiellunud 24-aastase mehena, kes 3 aastat Rõngu kirikumõisas rentniku tööperemehena tegutsenud, võtab ta üksi , kellelegi sõna poetamata ette pika teekonna Võrtsjärve äärest Peipsi äärde. Ta saabki Alatskivi mõisast “Buschenwächteri” (s.o. heinamaade ülevaataja) koha! Tasub lugeda, kuidas ta seda retke üksikasjaliselt kirjeldanud on.

Karl G. töötab esimese hooga Alatskivil 14 aastat, siis võtab 7 aastaks talukoha Saadjärve lähedal Sootagas Äksi kihelkonnas, kuid läheb siis jälle vanasse ametisse Alatskivile tagasi, kus töötab 25 aastat kuni mõisate ülevõtmiseni. Pensionipõlvegi veedab ta seal poeg Joosepi juure, on vaimselt virge ja kirjutab mälestusi ja jutustusi oma lastele ja lastelastele. Ta sureb Alatskivil 1940.a.  92 aastasena.

Tal oli 10 last (neist vaid 3 järglasteta). Need olid ta enda lugemise kohaselt: Mari, Karla, Leena, Jakup, Liisi, Miili, Salme ja Juhan. Järglasi on suguvõsa uurimuse tabelil 85. Nad elavad Eestis, Saksamaal, Kanadas, Austraalias.

Ei või öelda, et paruni “veart geenid” oleks Eesti sugu rikkunud, ennem vastupidi, kuna neist kõigist on tulnud tublid Eesti inimesed. – Ka nii juhtub mõnikord.

PL nr 7, detsember 1998.

Mu esimene samm genealoogia armastuses/harrastuses

Edith Paris

Gümnaasiumi lõpuklassis, see oli saksa ajal, saksa okupatsiooni ajal 1943. a. kevadel, raputas meis me uinuva, tukastuva  “ennemuiste”, niipalju kui seda kellelgi oli, üles ajaloo õpetaja Valter Püss. Ta oli mulle salmialbumisse kirjutanud: “…me elame maal, kus tuuled on üle käinud”, andes viimseks ülesandeks kirjandi “Minu perekonnaajalugu”. Ta õhutas õpilasile ellu kaasa seda  teemat mitte unustada. Oli ju ka saksa aeg, Ta soovitas tähtsaks pidada, teadvustada ja õigustada oma päritolu, järjepidevust vanemate ja esivanemate, eelmiste sugupõlvede järglasena – meeles pidada oma kohta siin linnas, külas, oma rahva hulgas ja maal, enne kui ta kodumaalt teiste, idatuulte eest lahkuma pidi. See ülesanne haaras mu isagi niivõrd, et ta kirjutas kohe mu töö aluseks oma vana mehe, suure kasvuga vanainimese suures kangete tähtedega käekirjas endast, vanemaist ja esivanemaist, loodusest ja kodukoha rahvapärimuse Tõrikse hauast, vanapaganast kullakaabuga, õppimistest, töödest tõekspidamistest/suundumustest/eluhoiakust mitme kantseleipoognase kokkuvõtliku mustandi, mis mul alles. Iga kord uuesti lugedes on see mulle elav avastuslik pärandus.

Üllatus, erutav üllatus

Koolid lõpetatud, tegeldes raamatugraafikaga sõitsin Tartusse “Kalevipoja” uue väljaande kujunduse jaoks eesti ornamenti joonistama. Hulga eheda rahvakunstiga silmitsi olemine, võimalus seda endasse haarata, oli eriline. Etnograafia muuseumis tollasel Burdenko tänaval (ca 1950.a.) oli avatud ka näitus eesti käsitöö meistritest, esemed, fotod, dokumendid. Ühel vanal paberil märkasin äkki nime Tõnis Jürine – minu isa nimi. Kas minu isa? Ei saanud olla, sest kuupäev teatise all, mis tõestas, et Tõnis Jürine Viiratsi mõisa sepana soldatiks võtmisele ei kuulu, oli liig varajane. Pidi küll meie Jürine olema. Nimi pole levinud nagu näiteks Jüri-tüvelised Jüri pojad Jürisson, Jürgenson, Jürgens. Meie Jürine tuli Jüri Jaani, enda ja külarahva poolt hüütud Jürini (Jürijaani) talust, anti/pandi nimedepanemisel peremehele, mu isa vanaisale Märdile. Maakoguduse õpetaja  muutnud selle soomelõpuliseks Jürine’ks. Viljandi linnale kuuluva Viiratsi mõisa sepp võis mu isa isa  Jaani noorem vend Tõnis, mu isa onu olla. Tallinnas Koplis elas isa onupoeg Ferdinand Jürine, Tõnise poeg, tütred Härda ja Lidia. Nende ema oli sündinud Hellsing, “Beckeri Tehaste” juhtiv töötaja/ametnik, kes lahkumiste ajal (1940-1941.a.) siit ära läks – lahkus. Meenub isa perekonnaajaloo mustandist “pere vanim poeg jäi isa järel peremeheks ja pidi õdede-vendade eest hoolitsema nende ellu astudes, aitama vendadel ameteid leida, mis neid kroonuteenistusest päästaksid” (ei tahetud ju sõtta minna vene keisri eest). Korraga olid Viiratsi ja Mustapali, metsatagune, jõekäärune, tõelisena mu ees, aegade jooksul sündinud rahvakirjade joonistamine muutus tähenduslikuks/tõsiloolisemaks “Kalevipoja” raamat, milles perekonna ajaloo Tõrikse haua veidi teisenenult sees,  minu ennemuiste vaimusilma ees.

Kui 1930-ndail aastail kindral Laidoneri, mu isa ühekandimehe ja isa õe hea eakaaslase ja kooli-leeriõe poja, sündinud Raba talus Viiratsi vallas, 50. sünniaastapäevaks elulugu ilmus ja tuntud koolimees ja ühiskonnategelane Märt Raud selles juubilari esivanemaist kirjutas, arvas isa, et võiks endale ka sugupuu tellida, tulid aga teised ajad, teised hooled. Muuseumi sepatõendi ajel söandasin ühel päeval Juhan Liivi tänava suure  punase hoone peauksest sisse astuda ja põlvnemise uurimist küsida. Tahtsin seda ükskord tellida. See oli teine sündmus, samm mu genealoogiateel. Sel päeval näitusel oli iduke pistnud peakese välja, arhiivide saladused.

Seadsin sugulaste pildid kaustadesse, sündmus uut/vana originaali või/ka fotokoopiat lisada. Olin üle hulga kiire aja Haapsallu saanud. Seal kinkis oma ema albumi Viibe-tädi, peagi 90-aastaseks saav viimane/viimne mu ema vanemate heade tuttavate/abielude kaudu seotud perekondade seast, kus sadulseppade Schlafi ja Brandti naised – õde ja õetütar, teineteisele mitu korda ristivadereiks olid, vanim pilt umbes 1860.aastast. Varasemast vaevalt pilti leiab/saab, kui perekondade nii vanades albumites neid pole, pildistamine ei levinud palju varem. Mu ema vanaisa-vanaema, kes mõlemad 1863.a. surid, me arvatavastavasti ei näe, kas neid on üldse fotografeeritud? Ega ka joonistusi/maale. Neid võiks näha, laste/järglaste järgi arvates. Juurtega tegelemise huvitavamaid külgi on ka nägusid jälgida, rühmiti reas kõrvutada ja jooni/sarnasust võrrelda, vormide  liikumist, selleks ka grupipiltidelt portreid suurendatult välja tuues.

See vanaema-aegne album võis olla kolmas sammuke mu harrastuses, sinna juurde mõned mu isa vanema venna Märdi poja Jaani, Jürini talu viimase, Jürini/Jürine perekonna üle 200-aastasest pikaaegsest kodust pagema pidanud peremehe tütrelt Ilmelt saadud fotod, keda imestavalt/juhuslikult Haapsalu kalmistul mu isa kivi juures kohtasin. Olin teda lapsena Mustapalis Jürinil, kus isaga käimas olime, näinud. Nüüd elas ta Taeblas, ema oli teda mu isale lillekesi kummardama saatnud.

Edasi samm, avanes uks: kollektsionääride näitus Lauluväljakul 1980-ndail aastail, piltpostkaartide osa, vanad Haapsalu kaardid, alates sajandi algusest, värvilised ja peenelt trükitud  must-valged – võrratu, mulle kui unenägu. Tuttavad pika perrooniga raudteejaam, Kuursaal, lossivaremad, meie maja. Hakkasin kaardiklubis käima ja postkaarte koguma – Haapsalu, Tallinn, Viljandi. Viiratsi vallast ja Mustpalist polnud midagi leida/lisada. Vanad kaardid jumestavad endist elamistelugu, annavad juurtejutustusele värvi, elu. Ei osanud ette arvata seda võimalust neid niimoodi saada.

Otsustav sugupuu materjalide allikas on arhiivid. Avastasin perekonnaseisuarhiivi meie surnuaiaplatside korrastamise käigus. Purunenud/purustatud ja kadunud/äraviidud hauatähiste taastamiseks vanale kalmistule madalamate otstest laienevate harudega 1840-ndatest kuni 1880-ndate aastate lihtsate paekiviristide ja hilisemate 20. sajandi alguse tumedate rauast sepisristide hulka paigutatavatele uutele stiililt märkamatutele/neutraalsetele maakivist maavärvi pruunikashallidele tahukateleantiikvas sisseraiutavate tekstide/kirjade jaoks oli vaja õigeid andmeid, millede saamiseks tuli pöörduda perekonnaseisuametisse ja –arhiivi. Nii said kividele “JÜRI MADISE P.” ja “LIISO PITRE OTTI T.”. Oleks see hiljem sündinud, kui mul enam materjali käes oli, oleks sinna ehk võinud panna ka “KOOLMEISTER JÜRI MADISE P. LAIPMANN”. Ta oli lõpetanud Jädivere õpetajate seminari, oli Velise valla esimene koolmeister aastast 1839, 18 aastat vana, sündinud 1821.a. Vana-Vigalas Paibal, kus järgmise põlvkonnana vennad Bernhard ja Hans Laipmannidki. Nad olid Jüri venna Hansu Madise poja pojad, mu ema  isa ehk vanaisa ehk minu ema ema isa ehk mu vaarisasid, mu üks vaarisa ema ema poolt.

Arhiivi vastuses oli seekord peale soovitud nimede ja daatumite veel kahed samas allikas leidunud andmed lisaks, nagu märgiks, et siin majas veel midagi peidus on!

Kivid – maakivist maavärvi põiktahukad kallite tekstidega said vanal kalmistul kenad, kevadel õitsevate siniliiliate/stsillade sinimere sees õitsema, suvel suurte pärnade all varjus lapiliselt varjutama. Ühel kivil oli mitu nime koos – isa, viimatitulija oma kõrgem, püstisem. Jämeda vahtra all sissekäigul kolmest plokist pink.

Tee oli käes ja pensioniaja saabudes hakkasin istuma arhiivis. Algas tõeline jälgede ajamine mööda kirikuraamatuid, ühest köitest teise, kihelkonnast kihelkonda, käekirjast käekirja – kaunist kalligraafilisest, peaaegu/esialgu loetamatusse kohanemist/mõistatamist nõudvasse, nagu oraakel. Algasin teadaolevast perekonnanimest ja mõtlesin, et küll oleks hea, kui oleks olnud üks suur nimestik kihelkonniti talurahvale nimedeandmisel antud perekonnanimedest, kus ja kellele, mis nimi antud. Näed kohe, et siin PARIS ja siin PARRIS antud ja siis vaatad, kus see õige meie oma. Kobamise järel selgus, et seda oli antud Tartu Maarja kihelkonnas Ilmatsalu mõisas, Viljandi Pauluse kihelkonnas Pärsti mõisas, Võrumaal, aga ka Järvamaal ja mõni üksik Harjumaal, lähedane vorm hiljem PARIS-eks muutunud (PARISON, PARISCH, PARI, PÄRI).

Ehk on nüüd niisugune raamat/nimestik tehtud/tellitud ja olemas?

Kui alustades andmeid napilt, tuleb perekonnanime kaudu tagasi vanematesse aegadesse tungida nii kaugele, kui saab ja siis jälle hakata lastega järk-järgult tagasi tulema kaasaja poole. Vahel on nii, et sa tead oma perest väga vähe, aga arhiiviraamatute märgete kaudu  meenub mõnikord, et tõesti oled nagu midagi niisugust varem kuulnud ja nüüd see siis siin ongi! Jälleleidmise/tuttav rõõm/kinnitus!

Ühe hea tuttava hõimlase vanaisa, veneusu salmilaulja Tahkurannast, oli ristinud poisikese KONSTANTIN PÄTSI, üks esiema oli rahvalaulik.

Ehk on perekonnanimede andmise/saamise nimestik maarahva kohta nüüd juba olemas?

PL nr 7, detsember 1998.

Mida annab suguvõsa uurimine

Helju Linder

Algusemäluta, lõpuaimuta  jälgede kiri
antud on meie ette ja kätte
raashaaval veerida kokku
mõnest selgemast servast.     

Mart Raud “Jälgede kiri”

Tihti öeldakse mulle: mis sa tühja asjaga jändad, mis sa aega raiskad, mis sellest kasu on! Nüüd, kus olen sellga tegelnud juba ligi 7 aastat, hakkasin isegi mõtlema: MIS SEE MULLE ANNAB ?

Ma leidsin, see annab:
1. töörõõmu – kui olen mõne suguharu tabeli kokku või jutu kausta saanud;
2. leidmisrõõmu, kui leian uue sugulase;
3. andmisrõõmu – kui saan kellelegi oma töid jagada, sest õndsam on anda kui võtta. Aga minu rõõm on see, et mul on võimalik teistele mälestuseks midagi omatehtut anda;
4. suhtlemise rõõmu, sest vanemad inimesed pensionäri eas tunnevad tihti suhtlemisvaegust – just omaealistega.

Suguvõsauurimine ei ole üksi nimede ritta seadmine ega sugupuude skeemide väljajoonistamine. Nimed ja sugulusseosed on uurimise esimene samm – see on kondikava (skelett). Andmed elukoha, sünni- ja surmaaja, elukutse ja abikaasa ning tema päritolu kohta annavad nendele nimedele seose (ühenduste ja aja mõistmise), n.ö. “kõõlused”. Mälestused, mida sugulastelt kuulen, annavad sellele tööle nagu elu (liha ja hinge) sisse. Viimistlemine, ümberkirjutamine ja paljundamine, mis annab kuue, on minule küll vastumeelt, kuid siiski paratamatu töö osa.

Kui kõrvutada üht või teist suguharu või suguvõsa, siis pikapeale joonistub iga suguvõsa erinev vaimne portree. Eriti on see nähtav, kui eri harud elasid eraldi külades. Kõigepealt torkavad silma erinevad nimede moed – ühes külas oli igas peres Kustas ja Jaagup, teises külas polnud neid nimesid üldse, olid Kärdid ja Tiitsud. Muidugi Jaanid ja Jürid on üleüldised. On erinevad kombed, erinevad pürgimused. Ka esivanematelt edasi antud erinev temperament mängib suurt osa.

Mul on käes 4 suguvõsa – 2 eraldi asuvat metsakülast, 1 mõisa õuelt või mõisa lähedalt, 1 lageda maa pealt suurema tee ääres asuvast külast. Ka siin on erinevused.

LINDERID – metsakülast iseloomustavad Eesti madala maa inimesi – ei mägesid, ei orge, ei ole ühtki tippu jõudnud inimest, ei kunstnikku, ei töösturit, ei riigitegelast, isegi mitte ühtgi vallavanemat. On tööd rüganud talupidajad ja sulased-tüdrukud. Vähe on küüditatuid, ei ühtki sulitembu eest vangi pandud poissi. On Eesti madala maa tasakaal.

KLEESMANNID on hoopis temperamentsem suguvõsa. Nad on elavamad, igast uuest voolust haaratud, esimesi uusi vagusid ajanud, uuele eestvedajaks olnud ja alati ise ajarataste vahele jäänud. Nende hulgas on vaadete poolest inimesi n.ö. seinast seina. On küüditatuid ja küüditajaid, on represseerijaid ja represseerituid. See on kõige raskem suguvõsa. Kõiki tuleb püüda mõista. Mina kui suguvõsauurija ei saa sugulasi panna lahtritesse  “fasist”,  “kommunist”,  “paruni ees pugeja”,  “kodumaareetja”  või  “vabadusvõitleja”. Ma pole kohtumõistja –  see jäägu jumala hooleks. Ma olen suguvõsa liige, ma pean inimest mõistma kui ema, ma pean lahti mõtestama sugulaste teelahkmete alged, lahknemist mõjutanud olukorrad. Kõik lapsed on ju ema sünnitanud, nad on rõõmsate lastena ringi jooksnud, kasvanud – ja siis väikeste nüanssidega alustades erinevateks muutunud, eri suundadesse läinud. Ma pole poliitikaga tegelnud ega tahagi seda teha. Aga ometi on poliitilised suunad need, mis teevad ähmaseks hea ja kurja piirjooned. Ometi olen ma veendunud, et ükskõik missugune poliitiline tuul – kõik tahavad maailma parandada ja sellest tuleb ka inimeste mõistmisel lähtuda. 

REEMID on samuti metsa küla elanikud nagu Linderid. Ometi oli sel edasi pürgimise mõju suurem – väikesemast talust suuremasse, üks pere lastest kooli, mõni linna kergemale tööle. Selle küla elanikelt on elu nõudnud ka rohkem ohvreid.

AAVERID, mida alles alustan, on kõige laialivalgunum suguvõsa. On vist kõige otsivam ja edasipüüdlikum, siiski on neis tugev ettevaatlikkuse joon. Töökus ületab ettevõtmised.

Igal elul on oma lugu. Igal perel on oma lugu ja suguharul oma lugu. Kokku on see väike ajalugu. Meie tööd tihti ei mõisteta, võib öelda, et tavaliselt ei mõisteta. Võib öelda, et ei mõista need, kel on tähtsamad asjad käsil. Ei mõista aja raiskamist need, kel on keskea töö rutt ja pere ülalpidamise mured. Ei mõista noored, kes elavad veel unistustes. Meid mõistma hakkavad üldjoontes inimesed alles elu viiendast aastakümnest. Kuid kõik, kellega olen juttu ajanud, kahetsevad, et nad pole omalajal emalt või vanaemalt midagi sugulaste kohta küsinud, või pole seda, mida ema teadis, kirja pannud.

Olgem siis meie need, kes ennetavad oma laste kahetsust ja paneme nende jaoks kirja kõik, mida teame või suudame uurida.

Soome suguvõsauurija rääkis meile, et neil on uurijaid, kes on kogunud materjali juba üle 30 aasta, aga kokku pole pannud veel ühtki tööd. Tekkib kahtlus, et nii pikaajaline töö võibki jääda pooleli ja minna n.ö.  “vett vedama”. Kui ühe inimese uurimistöö järsku katkeb, kas on tema järglane suuteline kogutud materjali selliselt kirja panema, kui seda mõtles uurija? Kui palju süstematiseerimata materjalist üldse on teine inimene võimeline kasutama?

Õppides, lugedes teiste uurijate valmis töid ja vahetades sellealaseid kogemusi, saame uurimistulemusi välja tuua ikka selgemini ja paremini. Päris täiuslikkuseni ei jõua aga mitte keegi. On vaja teadvustada, mida meist keegi suudab ja see kirja panna nii, et teised peale meid võiksid jätkata ka eelnenut täiendades või otse edasi minnes. Seepärast olen võtnud ise teadmiseks ja soovitan ka teistele uurijatele:ˇ Pidagem aega kalliks!

Arvestagem oma võimeid ja võimalusi ning selle järgi seadkem latti!

Mis uuritud, see kohe kaante vahele! Parem pool muna,  kui tühi koor!

PL nr 9, märts 1999.

Miks

Ants Tulp

On küsitud ja kindlasti küsitakse veel, et miks ma hakkasin tegelema sugupuu uurimisega. Jah, ega vastust ei teagi, ju see oli siis ajanõue, mis langes parasjagu enda huviga kokku. Miks ma juba varem ja nooremana ei hakanud seda tegema? Küsimusi võib rohkem esitada kui nendele vastata. Vaim oli juba palju aastaid valmis. Kuidas aastad elule juurde tulid, seda kaugemale hakkasid tagasi vaatama ja mõtlema. Kuna esivanemate sugupuu ja lapsepõlvekodu Vändra metsas Pärnumaal süvenesid minu hinge, aga mõndagi oli teadmata, tahtsin paljudes küsimustes selgust saada.

Aasta alguses 1990 kuulsin raadiost, et sugupuu uurijate kokkusaamine toimub 17.-18.veebruaril Tallinnas Pedagoogilises Instituudis Narva maanteel. Viibisin seal kaks huvitavat päeva, mis veelgi süvendasid huvi uurimise vastu. Tuleb olla aga ka ise hakkaja – sain tuttavaks paljude inimestega, kes aitasid ja juhendasid. Kuna olin algaja, siis kulus iga soovitus ja nõuanne edaspidiseks uurimistööks ära. Iga aastaga tulid juurde kogemused ja samal ajal ka üha uued andmed uuritavate isikute kohta. Nüüdseks olen enda ja teiste heade abivalmis toetajate abiga saanud teada ligemale 1000 (tuhat) Jensen-Jannseni järeltulijat. Kuna igapäevane töö ja kodused toimetused võtavad oma osa, siis jääb aega uurimiseks küllaltki vähe.

Olen tänulik kõigile, kes mulle üle maailma on andmeid saatnud, et täiendada minu käes olevat nimistut. Kui elu, tervist ja aega on, siis tahaks jätkata. Uurimine ju kestab lõpmatuseni. Tahaks pakkuda ka lehe lugejatele tutvumiseks osa oma tööst lisades samal ajal mälestuskilde oma sugupuu ELU-RAAMATUSSE.

KOKKUTULEKUTEST

Oli aeg, mil suguvõsa kokkutulekute korraldamine oli rohkem moes ning nõudis vähem kulutusi. Seda enam tuleb au anda nendele, kes ka praegusel ajal nii tänuväärseid üritusi korraldavad.

Ants Tulp (Jensen)-il on õnn kuuluda suguvõsasse, mis on alates 1995. aastast korraldanud järjestikku igal aastal kolm kokkutulekut. Pärnumaalt Piista külast pärinev Jürissonide suguvõsa on kolmel suvel kogunenud Vändra kiriku juurde, osalenud kirikus jutlusel ja käinud kalmistul esivanemaid mälestamas. Kokkutulekute põhiosa on peetud Pärnu jõe kaldal Piista küla Sõõru talu maadel ja Laaneojal. Ants Tulp on kõigi nende kokkutulekute kohta koostanud mõnusad, värvikad ülevaated. Avaldame siinjuures loo 1996. aasta kokkutulekust.

                                                         —–

VÄIKESE GERDI REIS SUURDE SUGUPUUSSE.

Sulle aga linnasõber, kui sa vaikset segamata maaelu armastad, annan ma nõu: mine Vändrasse suvitama. Võta Vihtras, Linnul, Piistal või Kaavasoo ehk Tahkuse külas korter, viibi päeval männimetsas vürtsilises õhus, ilusatel õhtutel kaunil “Suurejõe” vaiksel pinnal.

          Ajakirjast “Kodu”  1912 nr.22-24        Juhan Jürgenstein (Lill)

On lõikuskuu 10. päev. Suvi ja loodus on saavutanud oma kõrgpunkti, et tasahilju liikuda sügise poole. Nii loodus kui ka selle osake inimene teeb oma kokkuvõtteid, et edasi säilida. Ka sel soojal augustikuu hommikul saab üks võimas puu – sugupuu kokku teistega Vändra kiriku juures. Selle puu istutas mitu sajandit tagasi siia tulnud mees nimega Jan Pystel. Tulnud Pärnu-Jaagupi kandist, leidis ta siin Vändra metsade rüpes Pärnu jõe kaldal sobiva kasvupinna. Kuid aegade katsumustest hoolimata surus ta  tugeva tahtejõuga juured maasügavusse, et tema oksad saaks võtta jõudu taeva ja elu poole.

Nii ka tänu Tartus elavetele hr. Mart ja Lembit Kullile, kes on selle puu “oksakesed”, saame meie kokku lugeda inimesi, kes on saanud jõudu selle puu tüvest. On algamas teine Piista küla juurtest võrsunud suguseltsi kokkutulek.

Ilm on väga ilus, kui sõidan koos perega Tallinnast välja. Võtame kaasa ka viimase põlvkonna esindaja väikese Gerdi. Kell 10 palutakse Vändra kirikusse. Sõna võtavad peaorganisaator kaugelt Ameerikast Jüri Jürisson ja siinne korraldaja Mari Jürisson-Raidmets. Kadunute mälestuseks mängib Terje Raidmets viiulil. Kirik ja muusika – nad anduvad teine teisele. Vaadates väikest Gerti enda kõrval meenub mulle minu esimene kohtumine selle kirikuga, kui olin siin oma vanaema-vanaisaga jõululaupäeval nii palju aastaid tagasi. Ju siis saatus tahtis, et aegade tagant kordub uue põlvkonnaga sama mis eelmisega. Tunnen sellest väga suurt rõõmu. Järgneb tutvustamine – kes on kes ja millisest sugupuu harust. On inimesi Ameerikast, Kanadast… Kuna kokkutulek toimub juba teist korda, siis paljud tunnevad üksteist. Kahjuks ei ole kohale tulnud Mart ja Lembit Kull, aga tänu nende koostatud raamatule saab igaüks oma koha selle sugupuu erinevatel harudel leida. Kirikust tulles veedame tunni surnuaias lahkunuid meenutades, et kell 12 alustada sõitu külalislahkesse “Sõõru”  tallu Pärnu jõe kaldal.

Kuna minu vanavanemate kodu jäi Sõõru talust üle jõe, siis olen siin esimest korda. Ainult juttude põhjal teadsin sealtkandi talude nimesid ja inimeste saatusi. Pumbioja kool ja selle ümbrus oli peale sõda tuttav, kuna käisin seal kuu aega koolis enne Tallinna minekut. Sõidame Vihtra kaudu, olen teejuhiks Ants Härmale. Väike Gert vanemate ja vanaemaga sõitsid Vändrast Pärnusse, et õhtul tulla Sõõrult läbi.

Tee on väga kurveline, tolmab, ümberringi ainult võsa ja tühjus, oo Eestimaa, sa saad varsti tõesti “võsavabariigiks” nagu keegi hiljuti ajalehes kirjutas.

Oleme kohal, tolm on hajunud, silm hakkab harjuma. Ja siit leian ma kinnitust nendele kirjaridadele, mida Juhan Jürgenstein kirjutas üle 80 aasta tagasi. Kõik sobib, kuigi aega on palju möödunud. Maaelu on mulle alati lähedane olnud, pilk haarab kõike, mis sind ümbritseb. Maantee, talu, jõgi – nad kõik on üksteisele lähedal. Maja on väike ja vana ja aastaid näinud, kuid mitu inimpõlve tagasi ehitatu on ikka vastu pidanud. Eesti talu ei ole talu, kui teda ei ümbritse puud. Tänu möödunud põlvede inimestele, kes rajasid talu ja istutasid puud, me tunnetame möödunud aja hõngu tehtud tööst ja nähtud vaevast. Sihvakad kased oma valgete tüvedega, vahtrad, õitsvad pärnad jõe kaldal loovad ilusa paiga, kus kokkutulnud saavad sisse elada oma sugupuu eri oksaharudesse, mis põimuvad nagu põlispuu oksad. Kõikjal on jutt  ning laste naer ja mäng. Pererahvas on kõik hästi ettevalmistanud, palavaga maitseb karastav õlugi hästi. Rahvast on palju, umbes 150-160 inimest. Ning ikka ja jälle peame tänama Jüri Jürissoni, keda jätkub kõikjale. Ka Jüri tütar süveneb üha rohkem sellesse, mis haarab sugupuud. Ta korraldab südamliku soojusega loterii, kus rõõmu tunnevad nii võitjad kui ka kaotajad. Toimub ka võrkpallivõistlus sugupuu eri harude vahel, kus seekord võidab rändkarika Kullide dünastia. Kõik sujub toredalt, meeled on rõõmsad, ainult et päike hakkab juba puude varju langema. Ka väike Gert jõuab Pärnust samuti toredalt veedetud päeva järel pidutalusse. Väikemees on küll väsinud, kuid tema lapsesilmad näevad esimest korda maatalu õuel nii palju rahvast. Oleks tore, kui laps saaks meie esiisade maapinnast jõudu ja julgust ellu astuda ja et noored täidaks ikka vanemate kohta  nii sugupuu uurimises kui elus.

Oleme kõik tänulikd Mari Jürisson–Raidmetsale ja tema mehele, et kõikide sugupõlvede esindajad said astuda toreda kodutalu murule. Enne lahkumist lepime kokku, et tuleval aastal kohtume samas kohas.

Koos päikeseloojanguga jõuame suurele teele, mille ääres elab Helmi Jensen-Vahnovere koos abikaasa Mardiga. Kuna augustis on meil mitmel tähtpäevad, oli perenaine Helmi teinud ilusa suure kollase tordi, mis maitses ülihästi.

Oli üks väga tore päev, mida võid meenutada ise ja jätta ka tulevastele põlvedele lugeda. Aitäh kõigile.

Ants Tulp-Jensen
august 1996, Merivälja

PL nr 9, märts 1999.

[Suguvõsa pärimused]

Kaks suguvõsades enamlevinud pärimust – pärisorjast esivanema vahetamisest jahikoera vastu ühest mõisast teise ning perekonnanime kujunemisest (k.a. selle seosest esivanema saksa rahvusega, eriti, kui see esivanem oli olnud mõisas ametmees) – on olemas ka neis kahes suguvõsas, kus otsiti jälgi nende paikapidavusest:

I pärimus – ÜKS ESIISADEST VAHETATI SAAREMAALT JAHIKOERA VASTU UDRIKU MÕISA SEPAKS.

Arhiiviandmete järgi:

– toodi seni teadaolev vanim esiisa Hinrik (1772-1841) Udriku mõisa ajavahemikus 1801-1811 Imastu mõisast. Hinriku sünnikoht on teadmata, tema surmakandes Kadrina kiriku meetrikaraamatus on sünnikoha lahter tühi. Kadrina kiriku sünnimeetrika 1770ndate aastate kohta ei ole säilinud, seega ei ole teada tema võimalik sünnikoht Kadrina kihelkonnas, kuhu kuulus ka Imastu. Samuti ei ole teada Hinriku täpne sünniaeg, toodud sünniaasta on saadud revisjonikirjades (ehk hingeloendites) näidatud vanust ning surmameetrikas olevat vanust arvestades.

– on Hinrik 1816.aasta Udriku mõisa revisjonis kirjas Tõnno Hindrich’ina (Tõnu Hindrik). 1811.aasta Udriku mõisa revisjonis on tema, sepp Hindriku (Schmied Hindrich) juures märge, et varasemas revisjonis (s.o.1795.aasta revisjonis) oli ta Imastu mõisa all ja mölder Tõnu ulualune (Herber Müllers Tõnno).

          /Kadrina kirikuraamatus (1787-1798) on kirjas Imastu-Põimas asuvas Imastu veskis elav Traksi Madise    Tõnu (Immasto Wesk Traxi Maddise Tõnno) koos abikaasa Mai ja lastega. Nende poeg Hinrik abiellus    26.12.1799 samuti Põimas elava Sepa Tõnu Madise (Seppa Tõnno Maddis) ja tema abikaasa Madli tütre    Mariga. Selles 1787-1788 kirja pandud perede nimekirjas on Hinriku vanuseks märgitud 14 aastat ja Mari   vanuseks 11 aastat. 1801.aastal on aga sedasama Madise Tõnu poega Hinrikut nimetatud juba Sepa   Hinrikuks (Seppa Hinrik), algul elukohaga Põima, hiljem Imastu mõis/

– oli Hinrik hiljemalt 1811.aastal juba Udriku mõisas sepp ning sepaametit pidas ta elu lõpuni. Sepad (mõisasepp, vallasepp või lihtsalt sepp) olid ka tema pojad Gustav (1800-1881), Juhan (1812-1888) ja Jüri (1815-1879) ning pojapojad Hindrik (1834-1911), Jaan (1838-1909) ja Jüri (1853-1929). Pojapoeg Jüri (1853-1929) oli algul ka Udriku mõisas kilter, kuid jätkas hiljem siiski sepaametis. Tapal oli tal oma sepikoda ning seal töötas ta kuni surmani, olles viimane sepp Hinriku järglaste hulgas. Ei ole kahtlustki, et just sepaameti tõttu said Hinrik, tema abikaasa ja lapsed 1835.aastal perekonnanimeks “Alas” (tollases kirjutusviisis “Allas”).

          /Etnograafiamuuseumi Aastaraamatus on ilmunud Jüri Linnus’e uurimused “Sepaameti õppimine Eesti külas 18. ja 19.sajandil”,  “Põhja-Eesti maasepad 18.sajandil”, “Külasepast Eestis” ja “Vallasepast Eestis”/

Millegipärast on legendid, et esivanemad on vahetatud jahikoera vastu ühest mõisast teise Eestimaal või koguni Rootsist, rahva seas levinud. Kuni pärisorjuse kaotamiseni võis tõesti mõisahärrast omanik oma pärisorja osta ja müüa. Kuid koerte vastu vahetamisest on ajaloolased leidnud dokumentaalseid tõendeid vaid mõne juhtumi kohta. Kustkohast on pärit siinse sugupuu vanim liige Hinrik, ei ole siiski täpselt teada. Sellele, et ta võib kuuluda ülaltoodud Imastu veski Madise Tõnu perekonda, viitavad tema nimetamine lisanimega Tõnu, eelnev elukoht Imastu, abikaasa Mari sünnikoht Imastu, mõlema ligilähedased vanused Imastus Põimas elanud Hinriku ja Mari vanustega ning oletus, et Hinrik võis olla Põimas elava Sepa Tõnu Madise juures sepapoisiks, juhul kui lisanimi Sepa tähendab Madise või tema isa Tõnu sepaametit. Kindlust ei anna aga see, et surmameetrika kandes puudub Hinriku sünnikoht. Imastu või muu sama kihelkonna paiga korral ei oleks olnud see raske kontrollida ei kirikuõpetajal ega meenutada Hinriku järglastel, nagu see Mari puhul surmameetrikas kirjas oli. Samuti, et revisjonikirjas oli ta märgitud mölder Tõnu ulualusena, mis võib tähendada nii isa juures elamist, kui ka tõesti võõra juures nn korteris olemist. Võib olla ka, et pärimus vahetamisest võis tekkida elukoha vahetusest Imastu mõisast Udriku mõisa. Kuid miks just Saaremaalt? Perekonnanimede paneku ajal registreeriti perekonnanime Alas(Allas) Eestimaal ja Liivimaal kokku 32-s mõisavallas, neist Saaremaal 13-s mõisavallas ja ülejäänud mõisavallad jaotusid kuue maakonna vahel (1 Pärnumaal, 3 Läänemaal, 2 Hiiumaal, 4 Harjumaal, 3 Virumaal ja 6 Võrumaal). Kas tekkis pärimus suguvõssa alles pärast perekonnanimede panekut, kuuldes rohkearvulistest Alas’itest (seppadest?) Saaremaal… . Või tõepoolest Hinrik, tema esivanemad või hoopis tema abikaasa Mari esivanemad olid pärit Saaremaalt…

Seda on aga juba keerukam kontrollida ning seega tuleb pärimust sellisel kujul siiski edasi kanda ja mõelda – kõik võib olla!!

PL nr 9, märts 1999.

II pärimus -ÜHES MÕISAS VALITSEJAKS OLNUD ESIISA RAHVUS KAHTLUSE ALL

18.-19. sajandi  vahetusel elasid  ühes tavalises Eestimaa taluperes 8 venda. Nagu tavaliselt, oli  ka  see talu  juba mitu  põlve selle pere pidada olnud. Ehk päris tavaline ei olnud aga see, et  kuigi  vanemad surid varakult, ükski  poegadest ei jäänud tallu peremeheks, vaid see läks teise pere kätte. Kaks venda võeti nekrutiks,  kaks  töötasid sulastena teistes taludes ja neli venda olid mõisas  teenistuses. Kõige vanem vend oli läinud  kohe peale isa surma nekrutiks ning  va- nuselt järgmine Hindrik jäi n.ö. perekonnapeaks, töötades ise sel ajal juba mõisas kokana. Ilmselt just  tema tõi  ka  kolm nooremat venda  mõisa  teenistusse, sealhulgas ka noorima venna Jüri. Hindriku ja Jüri vanusevahe oli 17 aastat. Poisid olid  tublid,  töötasid  mõisas  kaua. Hindrik  aga tegi neist suurima “karjääri”. See oli veel aeg, kus pärisorjuslikud talupojad olid ilma perekonnanimedeta ning ei saanud vabalt liikuda (elukohta vahetada). Hindrik oma tubli ja ustava teenimisega aga  pälvis  mõisahärra erilise tänu ning selle eest anti talle 1816. aastal vabaduskiri. Ja juba samal aastal asus ta naabermõisa teenistusse mõisavalitsejana. Peale vabaduse oli vabaduskiri talle andnud ka perekonnanime ning muutnud ka eesnime mõisavalitsejale kohasemaks – temast oli saanud Heinrich Paader. Kuid ei läinud kaua, kui  ka  perekonnanimi  muutus  saksapärasemaks – Bader,  ja  ka  tema  ajavahemikus 1819 – 1824  sündinud   lapsed  Emilie  Juliane,  Paul  Arminius, Carl Rudolph  ja Adeline Wilhelmine olid kõik juba  Baderid. Kui Paader’i puhul  võis arvata,  et  perekonnanimi on  tuletatud  vendade  kodutalu  nimest  Padriku,  siis  Bader  annab veel ühe variandi. Nimelt sai Heinrich mõisahärralt vabaduskirja eelkõige sellepärast, et ta oli kaasas mõisahärra  sõjakäigul olnud  pojaga ning  hoolitsenud haavata saanud noorhärra eest. Võimalik, et just selle tegevusega  on seotud nimekuju “Bader”. Tähendab ju see saksakeelne sõna nii arstijat kui ka kehapuhastajat üldiselt  (habeme-, juuste-,  küüntelõikajat ehk saunameest, kes lisaks eelnimetatuile ka laskis aadrit, ravis nahahaigusi ja lahtisi haavu).

Selle pere elu  muutus aina  saksameelsemaks ja -keelsemaks. Eeldused  selleks olid  olemas  ka  Heinrichi  naise poolt. Tema naine oli pärit naaberkihelkonnast,  kus  naise isa oli  ühes mõisas toapoiss. Pärast  Heinrichi küllaltki varajast  surma abiellus lesk jälle mõisavalitsejaga. Ka Heinrichi  tütred abiellusid mõisa  ametmeestega – üks  mõisavalitse-sejaga, teine aednikuga.

Pärast perekonnanimede  panekut  1835. aastal võtsid  Heinrichi eeskujul nimekuju Bader omale veel kaks  tema vendadest. Ühel neist oli vaid tütar ning tema abiellumisega (ikka mõisavalitsejaga!) kadus nimi sellest harust. Teine oli noorim vend  Jüri. Tema järgis vanema venna  eeskuju  ka  ameti  valikul,  olles algul mõisates aidamees, hiljem mõisa-valitseja. Eluaegne mõisavalitseja oli samuti üks Jüri poegadest, Johannes Wolter, ning  lühikest aega valitsesid või juh-tisid mõisamajandust ka pojapojad Albert Ferdinand Konstantin ja Hugo Edmund Aleksander.

Seega neid  kolme  venda  ühendas  nimi Bader  ja mõisavalitsemine. Ülejäänud 5st vennast kahe nekrutiks läinu saatus on teadmata, üks  oli  vabadik, üks  kangur mõisas  ja üks talupidaja. Ning viimasel kolmel olid ka erinevad perekonnanimed. Kõigil  kaheksal oli aga  üks päritolu, milles pole teadaolevalt jälgegi ei saksa ega rootsi rahvusest. Vendade isa ja vanaisa olid sündinud samas  kodukülas, vanavanaisa  sünnikoht on teadmata, kuid abiellus ta sealsamas külas. Nad olid talupojad ning seotud ka mõisateenistusega, kuna olid ametis vahimeestena.

Tundub, et see pärimus on tekkinud tänu ülaltoodud kolme venna saksapärastele nimedele ja kauaaegsele teenistusele mõisates, mis kindlasti  muutis  neid  saksikumateks! Elamine teise rahvusega lähestikku või koos avaldab rohkemal või vähemal  määral mõju  nii keelele kui ka elulaadile. Ja ongi kerge tekkima arusaam, et oled ise ka teisest  rahvusest.   Või ka mõnikord soovitakse olla teisest rahvusest… . Saksa või  rootsi verd võib ju olla esivanemates ka vanavanematest veel eespool või hoopis mõnes teises harus  –  kõik võib olla!!

PL nr 10, aprill 1999.

Kes oli…

Kubjas, kilter

Teoliste tööd mõisapõllul, heinamaal jne. juhtis ja kontrollis KUBJAS. Ta pidi ka talupoegadelt nende maksud ja andamid sisse nõudma. Suuremates mõisades oli mitu (enamasti 2) kubjast või kubjas ja abikupjad ehk nn. kiltrid. KILTER  (kümnik) oli teol viibivate teoliste järelevaataja.

Kubjasteks olid tavaliselt adratalupojad, kelle talud jäeti teenistuse eest koormistest vabaks. Mõnel pool said kupjad ka rahalist tasu. Kupjale andis üksikasjalisi juhtnööre valitseja, kes jälgis rangelt ka kupja tegevust.

Rahvatraditsioonis on kubjas  hirmus töölesundija, kuid ka vastik mõisahärra ees lipitseja. Ühes laialtlevinud rahvanaljandis näeb kubjas isegi kirikus tukastades und teoliste tagasundimisest ja ehmatab kogu kirikurahva ära, hüüdes:  “Äestage, poisid, kuradid! “

Kõige sagedamini said teolised karistuseks peksa oma otsestelt töödejuhatajatelt – kubjastelt ja kiltritelt. Nendele kohtadele võttis mõis harilikult jõhkraid ja toorid talupoegi, nõudes neilt ühtlasi erilist agarust teoliste peksmisel. Mõnikord ei tarvitsenud eksimust ollagi, peksa saadi ka hoopis ilma põhjuseta, kui härra, valitseja või kupja tuju oli halb. Iseäranis kurjad kupjad ja kiltrid käisid kolm, neli keppi korraga käes. Peksmine nende poolt oli niivõrd sagedane ja vali, et teolised mõnel pool hoopide mõju vähendamiseks suvelgi kandsid töö juures kasukaid särgi all. Teolised teadsid, et kui kubjas nuudi tõstab, tulebpanna käed silmade kaitseks.

Olid laulud kupja manitsemisemise kohta, et ta ei lööks teolist, eraldi laulud kubjaste peksust pääsemiseks altkäemaksu pakkumise kohta ja kurjale kupjale kättemaksmisest. Rahvas on loonud laule sellegi kohta, kui valusasti kupjad peksid (…lööb, et luu näiksi), üksikute kehaosade (pihad ja õlad)  löömise kohta ning peksuhaavade ravimise kohta (eriti saunas vihtlemise teel).

Mõisakubjaste kõrval esinesid ka valla- ja külakupjad, kes korraldasid talupoegade teotööle saatmist, neil olid veel lisaks mõningased poliitilised funktsioonid. Teetegemise järele valvas sillakubjas.

PL nr 2, veebruar 1998.

Sulane (KNECHT; HIND, FARM-HAND; RENKI; BATRAK)

Aastaks palgatud põllutööline. Ajalooallikais mainitakse sulaseid Eestis alates 15.sajandist. Suuremais taludes oli perekonnaga sulasel 19.sajandil tihti oma majapidamine. Ta elas mõisa moonamaja eeskujul ehitatud sulastemajas (ka saunas) ja võis kasutada väikest maalappi. Vallaline sulane (Lõuna-Eestis poiss) elas taluperes või väikeses rehielamus. Palka sai ta 19.sajandini peamiselt natuuras, lisaks toidule ja peavarjule anti talle rõivaid, vilja jm. Sulasele vastas naispõllutöölisena ja karjatalitajana tüdruk (saartel – ümmardaja), harilikult noorem vallaline naine. Teoorjuse ajal tuli suuremates taludes pidada ka mõisas regulaarselt tööl käivat sulast (teomees). Naisteolise nimetus oli vaim. Vajadusel palgati veel suvilisi ja päevilisi (heinateoks, viljalõikuseks, kartulivõtuks). Sulased ja tüdrukud olid väheste õigustega ühiskonnakiht, lähedane vabadikele, kelle hulgast nad enamasti pärinesid.  

PL nr 7, detsember 1998.

Vöörmünder (rts. FORMYNOARE)

1. Eestkostja – eestkoste vananenud nimetus.Tegelikult on eestkoste teovõimetute kodanike isiklike ja varaliste õiguste ning huvide õigusliku kaitse vorm. Juriidilistes toimingutes, mis seostuvad eestkostetena õiguste ja kohustustega, asendab teovõimetut tema seaduslik esindaja – eestkostja. Seaduses sätestatud juhtudel määratakse eestkostja ka vara kaitsmiseks.

2. Kirikuvöörmünder (kirchenvormund) – ka “alam-kirikueestseisja”, Saaremaal “rottmeister”; katolikuajast peale kirikueestseisja abiline kohalikkude talupoegade hulgast, tavaliselt üks iga valla või vakuse kohta. Kirikueestseisjale ja –õpetajale alludes täidavad nad mõningaid ülesandeid koguduse usulise ja kõlbla elu arendamisel.

Kirikueestseisja oli kihelkonnakiriku ametiisik, kes täitis majanduse ja politseilisi ülesandeid. Nad olid enamasti kohalikud mõisnikud (harilikult kaks kihelkonna kohta). Eestis loodi kirikueestseisja amet  arvatavasti 16. sajandi alguses ja kaotati 1919. aastal.

Esineb ka kirikuvanem s.o. koguduse juhatuse liige või mõni ilmik, kes tavaliselt täidab mõningaid lihtsamaid ülesandeid korralduse alal jumalateenistuses või hingehoiutöös.

(ilmik = mittevaimulik isik).

3. Valla- e. kogukonna vöörmünder. Liivimaal 1820-63.a. vallakogukonna esindus ja haldusülesandeid täitev ametiisik.

4.  Koolivöörmünder teostas koolis järelevaatust,  mis enamasti protokolliti.

PL nr 8, veebruar 1999.

Vader

Vader – ristivanem, lapse sünni registreerimise tunnistaja. Ristiusu kirikus on vader lapse ristitaja, kes peab vastutama lapse usulise kasvatamise eest. Varaseim teade vaderite kohta pärineb 13. sajandist. Ristiusu kombe kohaselt oli vadereid kolm – tüdrukul 2 ristiema ja 1 ristiisa, poisil 2 ristiisa ja 1 ristiema. Eesti rahvakombestikus oli vaderite arv piiramatu – mida enam, seda uhkem. Vaderiks ei tohtinud olla pruut-peig, abielupaar, isa-poeg, ema-tütar, aga lubatud oli ema-poeg, isa-tütar. Vaderiks kutsuti sugukonna tuntumaid ja jõukamaid, sest vaderitel oli kohustusi – varrudel hambaraha, leeritamisel kingitused, orbude puhul pulmade korraldamine ja kaasavara andmine. Varrudel olid vaderid kesksed tegelased.

PL nr 9, märts 1999.

Aidamees. Kilter, kubjas, aidamees – need on põrgus kõige ees.

Pole päris selge, miks rahvaluules on mõisa ametmehed just sellises järjekorras.

Kubjas, kui teoliste, talupoegade poolt kõige vihatum alles teisena ja kilter – kupja käealune esimesena. Aidamees – kõige vähem vihatuna, alles kolmandana.

Võimalik, et sellise järjekorra tingis suupärasem ütlemine, riim.

Rahvaluules nimetatakse veel, et aidamees on asjamees. Seda ta kindlasti oligi, samasugune mõisa ees lipitsev, paruni kintsu kraapiv ja härra soosikuks saanud, mõningate soodustustega talupoeg.

Aidamehel oli mõisniku sissetuleku kindlustamisel oluline roll. Vastutas ta ju põllusaaduste (vili, kartul) vastuvõtmise (rehepapilt, kupjalt), koguse määramise (vakk, tünder), hoidmise (aidas), mõisa tarviduseks või müügiks ettevalmistamise (mõõtmise) ja kogu saakide rehnungi eest.

Aidamehe osa suurenes mõisa tulukusega – eriti veel 1760-ndatel aastatel, kui viljast hakati viina põletama. Viina tegemine kartulist sai alguse 1820-ndatel aastatel.

Mõisnik (või  valitseja) andis aidamehele kõva käsu – kui palju tuleb ühele või teisele isikule vilja välja anda. Oli kindel nõue, et teatav kogus viljast saab põletatud märjukeseks. Teame, et viina müügist sadas mõisnikule kulda nagu vihma, sellest kerkisid Eestimaa mõisad, üks uhkem ja luksuslikum teisest.

Nälja aegadest puuduvad meetrikates andmed, et aidamees või tema pere oleks nälga surnud.

Mõnigi ürik tõendab aidamehe kurba saatust. Kundas on parunihärra isiklikult andnud 1794.a. aidamehele 20 hoopi arvestamisel tehtud eksimuste eest. Mõisahärra on aidamehe karistuseks lahti lasknud ja 1801.a. majastki välja ajanud. Härra ei hoolinud ka vabandustest, et seal (aidas) pesitseb tohutult hiiri, kes härra vara hävitavad ja temagi “jalust maha jooksevad”.

Omal ajal Venemaal kirjutas Peeter I, et aidamehi ja sõjaväe varustajaid võib peale nende kahe aastast teenistust ilma armuta vangitorni heita.

Magasiait

Magasiait oli valla kogukonna ühine ait vilja säilitamiseks.

Leevendamaks pidevaid ikaldusi ja näljahädasid, mil mõisad polnud võimelised toitma oma rahvast (ega olnud sellest eriti huvitatudki), kohustati 1799.a. ukaasiga kõiki  valdu looma oma magasiaida süsteem.

Talupojad said vajaduse korral sealt laenata vilja toiduks või seemneks.

Aidast välja antud vilja kogus märgiti nn magasiaida pulgale. Selleks oli kaks vaheliti kokku pandavat neljakandilist keppi, mille külgedele märgiti sälkudega (kriipsudega) laenatud vilja kogus. Pulga üks pool jäi aidamehele, teine pool laenajale (võlgnikule).

19.sajandi teisel pooolel (talude jõukuse kasvuga) vähenes aidast vilja laenamine. Vald hakkas kogutud vilja  müüma ja sellest rahast moodustati toitlustuskapital.

Magasiaidad kaotasid 20.sajandi esimesel kümnendil oma tähtsuse ja lõpetasid tegutsemise.

Paljudes kohtades, sh ka minu sünnikülas sai magasiait selle ehitamisel-loomisel rotikuuri nime ning sellest järelejäänud müürid kannavad seda nime praegugi.

Väino Mäe

PL nr 10, aprill 1999.

Viinapõletaja (e. viinameister).

Selleks oli mõisa viinaköögis viinavalmistamist juhtiv mõisateenija või talunik. Viimane sai sel juhul talu pidada ilma rendimaksuta ning talu oli vaba ka teokohustusest. Soodustusena lisandus veel mõisast prii ülalpidamine endale ja hobusele.

Eesti aladel on viina esimest korda mainitud 1485.a. Tallinna pruulijate põhimääruses. Viina toodeti peamiselt maal. 1645.a. keelati talupoegadel viinategemine, viina hakati valmistama mõisate õlle(viina) köökides ja seda protsessi nimetati viinapõletamiseks. Sellest ka nimetus “viinapõletaja”. Põhiline toore oli teravili. Viinapõletamine oli 18.sajandi teisel poolel mõisnikele tulusam kui vilja müük (hind oli ligi kaks korda kõrgem). Teraviljast aetud viin müüdi esialgu peamiselt välismaale. Alates 1766.aastast avanes viinale ka vene turg. Kõigis suuremates mõisates rajati viinaköögid. Kasvasid mõisnike rahalised sissetulekud. Talupojad said tasuva töö veel mitmetel abitöödel viinaköökide juures. Viinapõletamiseks oli vaja küttepuid (töötlemine ja vedu) ning toodang oli vaja vedada laiali. Toimusid pikad talvised viinavoorid sadamatesse ja Peterburi. Viinapõletamisest ülejääva praagaga hakati sajandi keskpaigast alates mõisates nuumama nii kohalikke kui  ka Ukrainast ostetud härgi. Valmistati  ka peenviina – peenemat sorti alkohoolset jooki.

1863.aastal kehtestati Venemaal alkoholiaktsiisi seadus. Viinapõletamine maksustati ja viina lubati toota ainult teatud ajal. Välistest piirangutest hoolimata arenes piirituse valmistamine Eesti aladel kiiresti ja edukalt, kasvas väljavedu. 1870.aastail hakati viinaköökide asemele rajama moodsaid piiritusevabrikuid. Vene riigi viinamonopol hakkas Eesti ja Liivimaa kubermangus kehtima 1. juulil 1900.

18.sajandil nõuti talupoegadelt ka abitegu viinapõletamisel (isegi 36 päeva). 1803.a. pidi Piiumetsa mõisas viinaköögis töötav talupoeg iga päev talle antud 2 vakast rukki-, 2 vakast odra- ja 2 vakast odralinnaste jahust valmistama 62 kuni 65 toopi 50-kraadilist viina. Et aga jahu oli kottides vähem ja viinaköögis  tihti riistad korrast ära, siis saadi sellest kogusest jahust ainult 55-60 toopi viina.  “Puudujäägi”  pidid talupojad kinni  maksma või vastu võtma peksu. Peksa saanud talupoeg Saksi Mart kurtis kohtus, et ta pidi talvel pidevalt viinaköögis töötama vahepeal kojugi saamata ja tal ei olnud võimalik enam oma perekonna ülalpidamisegi  eest hoolitseda.

PL nr 11, mai 1999.

Johan Laidoneri esivanematest

Käesoleval aasta jaanuari lõpus möödus 80 aastat Vabadussõja ühest otsustavamast lahingust, Paju lahingust. Sellest lahingust ja seal surmavalt haavata saanud legendaarsest Vabadussõja kangelasest Julius Kuperjanovist on võimalik lugeda mitmest ilukirjanduslikust ja ajaloolisest teosest. 24.veebruaril on meie vabariigi 81. sünnipäev. Oleme otsustanud ja püüame ka edaspidi ära märkida suuremaid tähtpäevi ja edaspidi pöörata rohkem tähelepanu Eesti riiklusele, rahvastikule ja rahvustundele. Järgnevad kolm lehekülge ongi koostatud sellest lähtudes.

Kõigepealt toome Teie ette Eesti Kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri esivanemaid tutvustava osa tema  5o. sünnipäeva puhul 12. veebruaril 1934.a. välja antud teosest, kus mälestusi jagavad kaasaegsed ja kus esimesed 23 lehekülge on Viljandi koolinõunik Mart Raud pühendanud J.Laidoneri suguvõsale. Lühikokkuvõtte sellest koos suguvõsa redeliga järgnevalt avaldamegi.

1782.a. revisjoni aktis seisab, et Viljandimaal Viiratsi vallas Kurika külas (edasine Mäeltküla) Laidu talus elas peremees Laidu Aadu Tõnis, kelle naiseks oli sama küla Kiisa peremehe tütar Ann. Revisjoni andmete järgi on Laidu Tõnis Aadu poeg sündinud 1739.a ja tema naise kohta peaksid andma täpsemaid andmeid Viljandi Kõpu koguduse kirikuraamatud, ent kahjuks ei ulatu need kaugemale kui 1780. aastani. Tuli hävitas koguduse arhiivi. Seega tuli leppida vakuraamatute ja teiste kaudsete ürikutega.

Vakuraamatud korraldasid orjuste ja maksude küsimusi. Neis puuduvad andmed peremehe perekonna kohta talus, on küll peremehe nimi, töövõimeliste inimeste ja peremehe alaealiste laste arv. Pärisorjuse ajal ei olnud talupoegadel perekonnanimesid ja inimesed märgiti dokumentidesse talude järgi, milles nad elasid. Kui peremehe surma tõttu läks talu teise sugukonna kätte, siis saab vakuraamatust selle kohta selgitust ainult kaudsete andmete põhjal. Vakuraamatus ei ole otse öeldud, kas uus peremees on endise poeg, vend, sugulane või päris võõras. Kuid on teada, et pärisorjuse ajal püsisid talud sugukonnas kaua ja läksid alles siis teise perekonna kätte, kui peremehel puudusid töövõimelised lapsed või kui ta oli lasteta. Niisugust rahvaste rändamist talust tallu, nagu seda näeme pärast teoorjuse ja veel rohkem raharendi ning kohtade müümise ajal, ei tulnud ette. Kui vakuraamatu andmetel peremehel oli mitu last, siis võib pidada kaunis tõenäoliseks oletust, et uus peremees on vana peremehe poeg, eriti veel siis, kui seda oletust kinnitab vanaduse vahekord vana ja uue peremehe vahel.

Tolleaegse riikliku arhiivi nõukogu liige, tuntud suguvõsade uurija, kadunud Tiido Laur viis Laidoneride sugupuu Põhjasõjani. Ta püstitas ka hüpoteesi, et Laidoneride suguvõsa on pärit Saaremaalt. Nimelt näitab ta uurimuses “Laidoneride kõrgeauline suguvõsa Lõuna-Eesti vaku- ja revisjoniraamatute valgustusel”, et arvas esialgu Laidoneride esiisa Sarrema Jurri olevat tulnud Viiratsi valda Põhjasõja ajal. Riias Läti riigiarhiivis alalhoitavast Viiratsi mõisa 1713.a. vakuraamatust luges ta välja, et Kurika küla peremeeste hulgas oli “Sarrema Jurri”, kelle peres 4 tööjõulist hinge. 1717.a. kohta on samas kirjas, et  “Laido oder Sarrema Jurri”, kelle peres 4 tööjõulist hinge. 1717.a. kohta on samas kirjas, et “Laido oder Sarrema Jurri”  peres on juba 6 liiget. Uurija oletab, et see esiisa “Laido Jüri”  tõi saartelt hüüdnime “laid”. Tema talu Kurikal hakati hüüdma “Laidu”  taluks 1713. ja 1717. aastate vahel. Edasi leidis aga kinnitust, et Laidu Jüri elas Viiratsis juba enne Põhjasõda. Andmed saadi rootsiaegselt Viljandi ümbruse kaardilt aastast 1683. Sellel kaardil talu nr. 53 peremees oli “Sareme Jörgen”  (Jüri rootsi keeles). Pärastistel kaartidel on sellel kohal Laidu talu.

Edasisel uurimisel aga selgus, et Sareme on hoopis Saaremäe, läheduses voolav oja läheb mööda Riiumäest ja ojal oli nimi Laiduoja. Põhjasõja ajal oja ääres olnud neljast talust jäi järele ainult Saaremäe talu ja sai uueks nimeks Laidu. Hüpotees Saaremaa päritolust langes kokku ja kindral Laidoner jääb põliseks Sakalamaa kodanikuks.

Kindral põlvneb Laidu Jüri nooremast pojast Jaagust. Kuna selleks ajaks tekkinud 2 Laidu nimelist talu oli vaja eristada, siis kirjutati noorema peremehe nime taha “noor”, seega Laidunoor kirikukirjades, mis mõisakirjades moonutati. Nii saadigi Laidoner.

Hea pildi annab suguvõsa kohta järgmine redel:

1. Saaremäe ehk Laido Jüri ( sünd. 17. sajandi keskel, surn. 1717. ja 1722.a. vahel).

2. Laido Jaak (vakuraamatus 1722 “Laido Jak” ).

3. Laido Aadu.

4. Laido Aadu Tõnis (sünd.1739) ja tema naine Ann (sünd.1737), Kiisa Märdi tütar.

5. Peeter Laidoner (rev. kirjades ja vakuraamatutes “Laidoner”,  kirikukirjades  “Laidonor” ), sünd. 1774 ja tema naine Liiso (sünd. 1789 ja surnud 31.07.1830).

6. Jaak Laidonoor (sünd. 1800.a., surn. 1847.a.). Tema naine Kadri (sünd. 19.10.1805, surn.?)

7. Hans Laidoner (sünd. 20.11.1827, surn. 14.12.1892). Tema naine Miina, vallasp. (oletame, et st vallasperekonnanimi e. neiupõlvenimi – toimetus) Tracks (sünd.12.12.1827, surn.12.06.1901).

8. Jaak Laidoner (sünd. Viiratsi Mustrikul 27.06.1854, surn. 06.05.1911) ja tema naine Mari, vallasp. Saarsen  (sünd.27.10.1851, 1934.a. veel elas).

9. Johan Laidoner, sünd. Viiratsi Rabal 12.veebruaril 1884.a. (Kindrali        sünnipäev on antud uue kalendri järgi, kõik teised kuupäevad vana kalendri järgi.)           

PL nr 8, veebruar 1999.

125 aastat Konstantin Pätsi sünnist. Esivanematest

Pätside perekonnas on säilinud traditsioonina järgmine legend: umbes Põhjasõja ajal elanud esivanem hüüdnimega PIISKO, kes olnud Holstre veski jõukas mölder ja veski juurde kuulunud talu pidaja. Näljaajal (arvatavasti 1717) jaganud Piisko talurahvale lahkesti leivapätse ja saanud sellega hüüdnime PÄTS. Veskit aga hakatud kutsuma Pätsi veskiks. Selle esivanema tegelik nimi on teadmata.

Suguvõsauurija Tiido Lauri kogutud andmete alusel oli üks Piisko poegadest nimega Hans Pätsiveski mölder ja selle juurde kuuluva koha nr. 105 peremees Viljandimaal, Paistu kihelkonnas, Holstre vallas. Holstre ja Aidu valla talupojad julgesid näljaajal 1717.a. augustis kuberner Golitsõni juures Peeter I-le palvekirja esitada, kuid Pätsiveski möldri osast selles teada ei ole.

Hansul ja tema naisel Eval oli 5 poega, kellest vanim Ado elas surmani Pätsiveskil ja pärandas koha oma mõnekuisele pojale Hansule. Tegelikuks peremeheks jäi aga Ado järgmine vend Hans(2), kuni oli sunnitud kogu perega talu maha jätma ja kolima Holstre valla Pirmaste külla, kus ta hakkas jälle möldriks. Hiljem rändas Hans(2) Puhja kihelkonda Kavilda valda, kuid tema poeg Ado(2) jäi Pirmaste veskit edasi pidama ja seda kohta tuntakse tänapäevani Pätsiveski nime all.

Hansu (1) kolmas poeg Hindrek elas algul vanal Pätsiveskil, kuid asus hiljem Holstre valla Rebase-Haini tallu kaasperemeheks. Nooremad pojad Juhan ja Peeter teenisid keisri sõjaväes. Peeter jäi vene-prantsuse sõjas kadunuks, Juhan aga teenis 1812/13.a. Liivimaa miilitsaväes, aitas organiseerida tsaari kütipolku ja teenis kindralkubernerilt vabadusekirja. 1814.a. Konstantin Pätsi  vaarisa Juhan abiellus ja asus algul samuti vaba mehena Pätsiveskile. Talurahvaseadus andis aga 1819.aastal kõik maad mõisnikule ja Pätsiveski läks 1820.a. revisjoniga võõraste kätte.

Algul läks Juhan Kaarli valla metsavahiks, sealt aga Õisu valda Karaski tallu Jüri Änilase kaasperemeheks. 1826.a. asus Juhan oma suure perega (3 tütart ja 3 poega) Heimtali valda Rabina tallu elama, hakates tegelema käsitööga. Juhani ja Reeda kolmas laps – poeg Hans (3) sai Rabina talu peremeheks, õppis puusepaks ja tegutses ehitusmeistrina. 1845-1848.a. vahetas perekond usku “hingemaa” saamiseks. Kogu Holstre vallast astus 12% elanikest õigeusku. Mõisnik Sieversiga konflikti sattunud perekond aeti talust välja ja Hans oma naise Mallega asus elama Viljandi linna. Neil oli ainult 2 last – Jakob ja Mari.

Poeg Jakob õppis isalt tisleriametit ja Viljandi meistrite juures ehituskunsti.. Temast sai kutseline ehitusmeister, kes töötas oma isast abilisega. Jakob käis maatameeste delegatsiooni tõlgina Peterburi Talvepalees 1873.a., mille järel 2-aastase Nikolai isa arreteeriti. Pärast vabanemist sai Jakob Tänassilma planeerimiskomisjoni liikmeks ja osales kroonumõisade tükeldamisel. Samal aastal müüs ta Viljandi maja ära ja ostis maad Pärnumaalt Tahku külast, kuhu rajas Põldeotsa talu, mida hakati Pätsi taluks hüüdma. Siin sündisid Jakobil ja Olgal (sünd. Tumanova, isa poolt venelane, ema päritolu teadmata) pojad Konstantin, Paul ja Peeter. Juba 1881.aastast peale tegutses Jakob Pärnus ehitusmeistrina ja 1882.a. pärast talu müümist asus pere jäädavalt Pärnu linna. Siin sündis samal aastal tütar Marianne. Jakob ehitas välja terve Raeküla linnaosa ja endalegi 3 maja. Lastest kasvasid tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelased, ühest pojast aga sai Eesti Vabariigi esimene president.

Lühiandmed on järgmised:

1. HANS (1747-1796), naine EVA. 5 last: ADO (1780-1811), HANS (1782-1835), HINDREK (1787-1848), JUHAN (1787-1848), PEETER (1792-   ?).

2. JUHAN (1787-1848), naine REET. 6 last: KADRI (s.1814), EVA (s.1818), HANS (s.1820), MARI (s.1822), JUHAN (s.1825), TÕNIS (s.1829).

3. HANS (1820-1880), naine MALL. 2 last: JAKOB (s. 1848), MARIE (s.1844).

4. JAKOB (1848-1909), naine OLGA (endine Tumanova). 6 last: NIKOLAI (s.1871), KONSTANTIN (s.1874), PAUL (s.1876), VOLDEMAR (s.1878), PEETER (s.1880), MARIANNE (s.1882).

5. KONSTANTIN (sünd.v.k. 11.veebruar 1874–surn. 18.jaanuar 1956). Abiellus 1901.a. WILHELMINE (HELMA) Jakobi tütar PEED’ga, kes suri 1910. 2 poega: LEO ja VIKTOR.

Allikad:
1.Koguteos  KONSTANTIN  PÄTS, Tallinn, 1934.
2.Konstantin Pätsi muuseumi arhiivifondi materjalid

Koostaja: Elle Lees 20.märtsil 1999

PL nr 10, aprill 1999

Jaan Tõnisson

Oleme siiani tutvustanud kahe väga tuntud Eesti riigimehe põlvnemislugu. Ka Jaan Tõnisson on etendanud tähtsat osa Eesti riigi rajamisel olles kahes Asutava Kogu poolt ametisse määratud valitsuses peaminister, hiljem kaks korda riigivanem ja kaks korda välisminister.

Jaan Tõnisson sündis 22. (10.) dets. 1868 Viljandi vallas Mursi talus oma vanemate viienda lapsena. Jaanist olid vanemad: Mats, Juhan, Tõnis ja Kadri. Jaanile järgnesid Jüri, Hans, Mart ja Mari. J.Tõnissoni päritolu kirjeldus on võetud tema 90.ndaks sünnipäevaks Rootsis väljaantud koguteosest.

Päritolu.

Vastavast allikmaterjalist ilmneb, et Jaan Tõnissoni esivanemad on Põhja-Viljandimaale, hilisema Viljandi valla maa-alale elama asunud ligikaudu 1640. ja 1680. aastate vahel. Nad kuuluvad põliselt talupidajate hulka, on lasterikkad, kalduvad XVII sajandil ja XVIII sajandi algul pietismi ja herrnhuutlusse ning on hariduslike pärimuste innukad harrastajad. Jaan Tõnisson on isa poolt Tõnissonide ja ema pooltVeimannite suguvõsa järeltulija. Viimane suguvõsa on bioloogiliselt tugevam. Esivanemad nii isa kui ema liinil  põlvnevad kahest Mutli  (Muttle) talust, mis asetsevad Tusti  mõisa lähedal. Jaan Tõnissoni isa-poolne esivanem, kelle nimi on teada, on Mutli Jüri (Jürri), ja emapoolne Mutli Matsi Ants.

Jaan Tõnissoni vanaisa Juhan, sündinud aastal 1806, on vanemate viiest pojast  noorim. Ta pidi lahkuma isatalust, kuna selle pärisid vanemad vennad. 22-aastase noormehena abiellus ta Villemi talu tütre Reedaga ja sai sinna tallu sauna koha. See talu oli nr.-ga 156 Viljandi mõisa 1834. a. revisjonis ja asetseb Mutli talust paar kilomeetrit lääne pool. Nii Juhan kui ka ta naine Reet olid kokkuhoidlikud ja hoolsad tööinimesed ja said varsti jõukaks. Neil oli 6 last – 4 poega ja 2 tütart. Kõik pojad olid isa eeskujul töökad ja hoolsad mehed, eriti aga vanem poeg Jaan, kes lisaks oli veel ettevõtlik, julge ning elurõõmus.

Viljandi vallas Tänassilma jõe kaldal asetses kaks suurt Mursi talu, kumbki 150- riiavakamaalise pindalaga. Teine neist oli jagatud kaheks võrdse suurusega väiksemaks taluks. Suur talund oli Taanel Mursi omandus. Taanel Murs oli suur viinavõtja, talupidamine jäi lohakile ja võlad kasvasid. Lõpuks pidi Murs talu käest andma. Selle talu võttis endale Villema Juhan Tõnisson oma poja Jaaniga, kes oli suuteline maksma võlad, mis talu peal lasusid.

Esialgu pidas Juhan ise kohta, andis aga varsti selle poja Jaani kätte, kes kogu noorusliku energiaga hakkas kohta pidama. Jaan abiellus aastal 1858 samast ligidusest Kihnu talu tütre Mari Veimanniga, kelle vanaisa oli pärit teisest Mutli talust. Mari isa Tõnis oli kolmes mõisas viinameistriks ja perekonnanimede andmisel sai enesele ametikohaselt priinimeks Veinmann, millest pärast kujunes Veimann. Viinameistrina oli tal talu käes ilma teokohustuseta ja rendimaksuta. Lisaks sai ta veel mõisast prii ülalpidamise endale ja hobusele, kellega ta sõitis piiritusevabrikute vahet.

Jaan Tõnissoni vanemate Mursi Jaani ja Kihnu Mari tutvumine toimus erakordse juhtumi läbi. Kihnu talu noor peremees oli sõitnud oma õe Mariga pühade ajal Nurmissaare palvelasse. Sinna oli sõitnud ka Mursi Jaan. Kojusõidul oli hakatud võitu ajama. Riuma sillal oli juhtunud õnnetus, Kihnu peremehe saan libisenud teelt kõrvale, õde Mari kukkunud saanist välja ning saanud vigastada. Nüüd sõidetud koos Mursile, kus haav kinni seotud. Selle õnnetusega seoses sobinud noorte vahel tutvus, mis kujunes abieluks.

Mursi Jaan oli vallas lugupeetud ja teda valiti mitmesugustesse vallaameteisse. Peremehena ja perekonnaisana oli ta sõjaväeteenistusest vabastatud. Vastavate võimude omavoli tõttu Viljandi vallas (seda tuli ette ka mujal) kujunes tihti olukord, et kui ei saadud kokku tarvilist arvu nekruteid, siis vallaametnikud ise pidid sõjaväeteenistusse minema. Nii juhtus ka Mursi peremehega. Viljandi sõjaväekomisjonis vastu võetud, saadeti ta Pärnu. Teel ta külmetus ja jäi kopsupõletikku, millest arenes hiljem kopsutiisikus. Haiguse tõttu vabanes ta küll sõjaväeteenistusest, kuid tervis oli jäädavalt rikutud.

Ent haigusest hoolimata pidas ta Mursi  talu edasi ja koguni laiendas oma majapidamist teise Mursi talu omandamisega, mis nagu eespool märgitud, oli jagatud kaheks väiksemaks talundiks. Mõlemate talundite peremehed sattusid majanduslikesse raskustesse ega olnud suutelised kohti edasi pidama. Nüüd muutus Tõnissoni Mursi 33-riiavakamaaliseks suurtaluks.

Mursi talu asetses üksikuna Tänassilma jõe lähedal, keset põldusid, mida eemalt palistasid metsad ja heinamaad. Kogu ümbritsev loodus oli säärane, et sisendas hinge luulemeelsust ja iluelevust, tiivustades fantaasiat. Talu maapind oli tasane ja osalt võrdlemisi madal. Kuid hoolsa ja oskusliku harimise juures oli saak küllaltki hea. Seetõttu tunti Mursit kui korralikku suurtalu.

Jaan Tõnissoni sündimise ajal oli Mursil veel vana kahekambriline elamu koos rehetarega. See põles maha aastal 1872. Uus elamu ehitati samuti koos rehetarega, kuid hoopis avaram. Kambrid olid suured ja valged, seinad krohvitud ja tubades pottahjud.

Mursil alustas oma eluteed 1868.a. 22.(10.) detsembril tulevane eesti riigimees Jaan Tõnisson.

PL 11, mai 1999.