Genealogus

Valik artikleid:

Käära põlistamm ja tema ajalugu

Alf Kubbo

Rootsi kuningakojast põlvnevate eesti soost järeltulijate kroonika.  Legend või tõde? Mis puutub eesti rahva kokkupuudetesse rootslastega, siis on see toimunud korduvalt mitmesugustel eri ajajärkudel, kuni Põhjasõjani välja. Pole võimatu, et 350 aasta jooksul Käära talust (Võrtsjärve käärus, Väike-Emajõe suudmes), võrsunud, Kääriku sugukonnas suust-suhu, isalt pojale ja pojapojale edasiantud legend vastab tõele. Suurel põgenemisel 1944.a. kaotsi läinud perekonnakroonika leheküljed aastast 1610-1670, vastaksid ehk sellele küsimusele. Täpsete andmete puudumine ei luba siin teha veel mingit  kindlamat otsust. Niipalju, kui paguluses restaureeritud kroonika seda küsimust suudab valgustada, langevad vastavad andmed kronoloogiliselt kokku XVI. saj. lõpul aset leidnud sündmustega.

Käesolev uurimus tugineb EV riigiarhiividest 1935-1940 kogutud andmetele. Kroonika koostajaks olid iseseisvusaegse riigikontrolli peavalitsusele alluvatele metskondade revident Anton Käärik ja tema poeg Valentin Käärik, toona Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Mõlemad uurisid Vaasade dünastia kõrvalharu käekäiku eesti pinnal, seda eriti Lõuna-Eestis.

Nagu ajaloolised ürikud näitasid, pärinesid Anton Kääriku esivanemad end. Uus-Suislepa vallas asunud Käära talust. Selle talu asutajateks olid Vaasade dünastiasse kuulunud Rootsi kuninga Johann III (valitses 1568-1592) venna Eeriku (valitses 1560-1568) pojad Birger ja Adam.

Johann III kõrvaldas troonilt nõdrameelse Eriku ja heitis vangitorni tema alaealised pojad. Vaasade dünastias usutülide mõjul tekkinud lahkhelide otseseks tagajärjeks oli veel kuninga korraldus, Eeriku lastelt nime äravõtmise kohta. Lindpriiks tunnistatud vendade täisikka jõudes, saatis Johann III nad aastal 1587 maalt välja toonasesse Rootsi “Siberisse” – Soome ja Eestimaale. Birger asus Soome, Adam Liivi sõdades tühjaks jäänud ja rahvasuus ristitud “Kära” talusse.

Viis aastat hiljem tuli Soome saadetud vennale luba asuda Eestisse noorema venna juurde. Ta tuligi ja tõi kaasa soomlannast naise ja naise venna Matti Luhta (Lahta ?). Noorem vend andis talle poole oma maad ja nii sündiski kaks kõrvuti asuvat “Kära” – talu. Selle kokkusaamise mälestuseks istutasid vennad Käära talu maale tamme aastal 1592. Nimetatud tamm oli veel alles 1936.a. ja päris mürakas. Kolm meest võisid ümber haarata. Tamme asupaik oli umbes 80 m. järvest ja 50 m elamutest. Puu oli juba sel ajal looduskaitse all.

Samasse piirkonda saadeti kuninga poolt välja veel terve rida rootsi ohvitsere, kelle järeltulijateks said Klaus (Laose talu), Ungerson, Horn ja Karell (Siirdus hiljem Valgamaale, kelle järeltulijate seas arvatavasti oli hilisem keisri ihuarst). Kuna Väike-Emajõgi ja selle piirkond toona eraldasid Rootsi ja Poola valdusi, on seletatav asjaolu, miks Käära asupaika oli mahutatud Rootsi ratsaväe piiriüksusi. Möödunud sajandil toimunud väljakaevamistel leiti sealt mulla alt pikkade lasilapuude jäänused, üldmahtuvusega kuni 120 hobust.

Sealsamas lasilapuude lähedal avastati veel murtud jaluseid, kannuseid ja mõnikümmend rootsi münti aastakäikudega 1560-1620. Nähtavasti mängisid sõdurid hobuste läheduses täringut ja pillasid rahad alarmi puhul. Ka kohaliku rahva seas oli teada Käärikute Rootsi päritolu. Veel Anton Kääriku lapsepõlves, kui vanemad inimesed omavahel tülli läksid, sõimati Käärikuid “kuradi rootslasteks”.

Kõige kindlamad tõendid leiti aga palju hiljem Tarvastu kiriku põlemise (1893) ajal, mil välk kiriku tornist sisse lõi ja kirik maha põles. Jaan Kääriku juurde ilmus valla käskjalg kutsega, ilmuda Tarvastu mõisa. Jaan Käärik läks ja leidis häärberis ees hulga mõisnikke. Teiste seas krahv Manteuffel, parun Ungern-Sternberg ja parun Kruedener (Vana-Suislepa mõisnik). Parun Kruedener pöördus kohe Jaan Kääriku poole küsimusega, kas ta teab oma kuninglikust päritolust?

Jaan Käärik vastas, et ta tunneb “legendi”, mis Kääral isadelt poegadele edasi anti, aga ei saa tõe eest vastutada. Parun Kruedener vastas, et legend on õige ja vastavad tõendid on leitud. Nimelt mahapõlenud kiriku altari alt kaevati välja kõdunenud puukastike kolme pergament rulliga. Pergamendid olid väga viletsas kõdunemisolukorras ja ta (parun Kruedener) olla lasknud originaalidest teha ärakirjad ladina ja rootsi keele valdajate poolt. Üks ladinakeelne tekst oli Rootsi Kuningliku Õuekohtu otsus vendade maalt väljasaatmiseks, keeluga kolmel järeltuleval põlvel taasasuda Päris-Rootsi pinnale.

Teine ladinakeelne ürik oli välja antud Rootsi Riigikantselei poolt – ametlik luba, võtta oma valdusesse teatud ühik tühjaks jäänud peremeesteta maadest. Sellel dokumendil oli säilunud aastaarv 1587.

Kolmas rull oli rootsikeelne ja selle rekonstrueerimisega olnud eriti palju vaeva. Esiteks keel XVI sajandist ja tint mitmes paigas kustunud. See tekst oli kirjutatud Adam Johann Corneliuse nime all. Papüüruse autor tänab tekstis jumalat, et surmaotsusest pääsis ja avaldab lootust, et kuninga pahameel teda ja ta järeltulijaid raskelt ei taba. Siis kirjeldas Adam otsust, Liivi sõdades hävinud Tarvastu kiriku asemel ehitada uus kirik, mille ehitusmeistriks-arhitektiks ta oli ise. Tema asetaski pergamendi rulli uue kiriku altari alla võlvkambrisse. Aastaarvust oli säilinud 16…7.

Parun Kruedener, avastades kiriku põlemise tõttu ajalooliselt väärtuslikke dokumente ja nendes leiduvaid andmeid, soovitas Jaan Käärikul tsaarilt aadlitiitlit nõutada, vastavalt ukaasile Rootsi sõjaväes teeninud aadlike järeltulijate kohta kinnitatud õigustele.

Samas tegi ta ka teatavaks asjaolu, et saadab kinnitatud ärakirjad Liivimaa rüütelkonna esimehele Riias. Jaan Käärik vastas, et tema tunneb end eestlasena ja mitte rootslasena ja sakslasena ja palus asi unustada. Parun saatis paberid siiski Riiga rüütelkonna arhiivi, juhuks kui Jaan K. tahab muuta oma otsust. Jaan Käärik oli lugupeetud ärkamisaja tegelane, koolimees ja esimese pasunakoori asutaja Viljandimaal. Ta sõpradeks olid koolimeest Wühner, Wulf, Mihkel Weske, Jakob Hurt, J. W. Jannsen jt. eesti elu silmapaistvad tegelased. 

Anton Kääriku poolt kogutud andmetest ja ürikutest selgub veel, et üks vendade järeltulijatest vahetati XVIII. saj. teisel poolel jahikoera vastu Haaslavasse Tartu lähistel. Kuninga järeltulija ja  – pärisori! Käärikud aga, kes Käärale elama jäid, pole kunagi olnud pärisorjad. Nõnda on jahikoera vastu vahetatud isik arvatavasti rännanud Kääralt kaugemale. Teada on, kes maa väiksuse tõttu taludest lahkus ja mõisnikult maad rendile võttis, muutusid pärisorjadeks 1762.a. ukaasiga. Rahvaarvu suurenedes inimesed olid sunnitud rentima mõisnikelt maid.

1797.a. üks Suislepa mõisa kodukooliõpetaja valmistas portree toonasest Käära peremehest. Lõuend oli tuhmunud, kuid silmitsemisel võis eraldada kahte iseloomustavat joont. Esiteks – omapärane Käärikute  nina ja teiseks – juukselahk keset pead. Muinas-Eestist säilinud kombe kohaselt võis ainult vaba mees kasutada keskset juukselahku. Perekonnanime Kärik, Käärik, Kerick   – tekkis arvatavasti selle tõttu, et Kära – Käära talundid, asusid Võrtsjärve käärus. Teine variatsioon on, et Rootsi ajastu algul ja Põhjasõja puhkemisel, asus Kääral rootsi ratsaväe garnisone. Seega oli talude piirkond kohaliku maakaitse (Omakaitse, Kaitseliit) keskus ja kujunes ühtlasi välja rahvakoosolekute kohaks.

Vanades ürikutes esineb nimi “Kära” ja “Kärik”.

Vanemas keeles “kära” tähendas koosolekut, nõupidamist. Muinas-Eesti parlamendi algeid Lõuna-Harjumaal kutsuti “Kärajad” (Läti-Hendriku kroonika.) Kärik tekkis umbes samal viisil nagu Lepik, Kuusik, Männik jne. (V.K. andmed perekonnakroonikas).

Võibolla selgitab nime saamist K. perekonnakroonikas kirjapandud lugu Põhjasõja perioodist. Perekonnpea oli Rootsi ohvitserina langenud eestlastest koosneva üksuse juhtimisel. Samuti oli sõjas teadmata kadunuks jäänud teise venna järeltulijate pereisa. Naabritalu hooned olid maha põlenud ja pereema hukkunud loomi päästes. Järgi oli jäänud põhitalu pereema 16 a. pojaga ja naabrite 13 aastased lapsed – poiss ja tüdruk. Taluhooned olid okupeeritud vene sõdurite poolt ja pere pidi elama ühes tallinurgas. Need kaks poissi ja tüdruk läksid ühel varahommikul järvele kalale.

Umbes keskpäeva paiku kuulsid nad suurt kära kodukoha suunast ja nägid, et venelased lahkusid kiiresti talust. Nad  sõudsid kaldale ja leidsid, et venelased olid maha jätnud hulga varustust ja isegi vardal küpsevad kalad. Noored jooksid talli poole, et leida ema. Ema märkas neid enne ja sundis neid käeliigutusega ja hüüetega peatuma. Noored märkasid, et ema nägu oli tursunud ja osaliselt kaetud tumedate laikudega. Ema siis seletas, et temal on katk (must surm) ja lapsed ei tohi temale ega tallile läheneda. Siis andis ta neile juhatuse elada võrguhütis, süüa kalu, metsamarju jne. Käskis tagasi tulla kahe nädala pärast ja tema talli ukse lähedal hüüda. Kui ta ei vasta, tall põlema süüdata. Noored täitsid ema korralduse ja läksid kahe nädala möödudes talli ukse juurde, kust nägid, et ema lamas liikumatult heintel, ega vastanud hüüetele. Tall põletati maha koos ema laibaga. See toimus enne sõja lõppu, s.o. enne 1721. aastat. Edasi näitavad kogutud andmed, et poiss abiellus naabritüdrukuga ja suguvõsa kandus edasi Kärikute nime all. Huvitavaks kokkusattumuseks on, et selle 16 aastase poisi nimi oli kah – Adam. Kärikute nime omaksvõtt võis seega tingitud olla rootslastele, vähemalt vene aja alguses omistatud tagakiusamistele.

Eesti Riigiarhiivist avastatud andmed on mõnevõrra üllatavad.

Vanad ürikud sisaldavad peamiselt meessoost isikuid, kus mitmel puhul puuduvad sünni ja surmaaastad. Täpsemat informatsiooni pakuvada aga kirikuraamatud. Nendest selgub, et Adama järeltulijate seas on esinenud järgmised nimed: Josua von Kära, sünd. 1601; Varel von Kära, sünd. 1633; (von tähendab – Kääralt). Jaak von Kära, sünd. 1640! Kersti von Kära, Jaagu tütar, ristitud 9.10.1670 Noarootsi kirikus. (Need andmed on võetud Noarootsi toimikuist);   Jälle Adam von Kära, sünd. 1690, isanime pole märgitud; Hans von Kära, Adami poeg. Arvulised andmed puuduvad; Johann Kärik, Jüri (ka Jürgeni pg). Tarvastust, sünd. 1740. Siitpeale muutub perekonnakroonika täiuslikuks, sisaldades kõik nimed ,sünniajad, abiellumise andmed jne. Kuni tänapäevani.

Lõpuks mainiksin veel ühe tõestisündinud loo Anton Kääriku kogemustest. Olles E. V. ajal Saaremaal ühte metskonda revideerimas, kohtus ta seal parun Buxhoevdenit. Samal ajal maeti Saaremaal ühte aadli vanapiigat, nimega V. Steinberg. Buxhoevden ütles Käärikule, et Eesti Vabariik oleks pidanud sellele vanapiigale korraldama riiklikud matused, kuna see daam oli viimane otsene järeltulija ühele saarlaste suurvanemale. Käärik vastas, et see asjaolu on nähtavasti eesti ajaloolastele tundmata, mille peale Buxhoevden ütles, et eesti ajaloolased ei tea palju asju vanemast ajaloost sellepärast, et aadliperekonnad ei ole neile andnud oma perekonnkroonikaid uurimiseks. 7oo-aastase orjapõlve ülespuhumine  –  arvas Buxhoevden, on sakslased vihale ajanud.

Kui Vana-Eesti ajalugu ausalt uurida, siis selgub, et eestlased elasid kuni XVIII saj. alguseni vabamalt, kui talupojad muis Euroopa maades, väljaarvatud Inglismaa ja Skandinaavia. Eestlastel ei olnud mitte palju vähem vabadust, kui vene sõjalistel piiriasukail – kasakatel, Türgi ja Tatari valduste läheduses. Fakt on, et päris suur osa eestlasi pärineb Rootsist. Vaba Rootsi talupoeg ei kolinud Eestisse pärisorjaks. Selle tõsiasja mahasalgamine eelajaloo uurijate poolt on tingitud Balti aadli edaspidisest käitumisest Eestis.

Kui uskuda parun Kruedeneri avastusi kuninglikust perekonnast Eestis Kära (Käära) taludes, on kaunis tõenäoline võimalus, et need järeltulijad kuulusid Käärikute sugukonda.

Dünastia alustaja oli kuningas Gustav Vaasa – üks tavaline ..lekardia(?) talupoeg, kelle juhtimisel rootslased vabastasid Taani ikkest nn. Kalmari Unionist. Hiljem valiti ta kuningaks valitsusajaga 1523-1560.

Tõde saab avastada ainult Rootsi kuningakoja salaarhiivist…

/Rootsi eestlaste ajalehest “Vaba Eestlane”/ 

Jaan Käärikust on kirjutanud Jaan Lattik nekroloogis, mis ilmus 28.juulil 1924.a. “Sakalas”.

Alf Kubbo on Jaan Kääriku tütrepoeg, temalt on Rootsis ilmunud autobiograafiline mälestusteraamat “Tules ja vees” (Stockholm, 1970). Selles on juttu ka Käärikute kroonika lehtede kaotsimineku motiividest.

Meie suguvõsa esimesest kokkutulekust

Raja Aardevälja

1998. aasta lõpuks sai soovist veendumus – korraldada Printsmannide suguvõsa esimene kokkutulek. Kuna polnud veel leitud sobivat, Printsmannide suguvõsaga seotud paika, otsustasin kogunemise korraldada Päril, oma kodus. Kirjalikke kutseid ei saatnud, teadustamine toimus telefonitsi ja otsekontaktide kaudu. Oluliseks abiliseks selles oli onutütar.

Käesoleva aasta 15. mail kogunes meile koos lastega 61 inimest. Eelnevalt oli mul koostatud suguvõsa  tabel, mille asetasin seinale.  Tutvumiseks oli valmis seatud ka kolm albumit fotodega. Kokku oli lepitud, et tulijad võtavad toidupoolist kaasa ja lauad said väga mitmekesiselt kaetud. Avakõne pidas minu poeg Alvar. Ise ma kõnelesin sellest, mis uurimistööga olin teada saanud ning kohtutud suguvõsa liikmetelt või oma vanematelt kuuldud fakte ja legende ning vastasin esitatud küsimustele. Seejärel tegime tutvustamise ringi, mille käigus igaüks kõneles endast, oma perest, tööst ja mida ta sugulusest ja suguvõsast teadis.  Tutvumisringi põhiallikaks ja teadjateks olid vanaisa Peeter Printsmann ja tema onu Jaan Printsmann. Paljud sugulased kohtusid esmakordselt, kuid suhtlus laabus hästi oli piisavalt aega ja ruumi sugulussuhete taastamises ja värskendamiseks. Palju tehti fotosid. Suurt rõõmu pakkus, et järgmiseks aastaks pakuti kaks uut Printsmanni suguvõsaga seotud kohta järgmise kokkutuleku tarvis, mis oligi üks esimese kogunemise eesmärkidest. Kokkuvõtlikult – oli meeldiv ja unustamatu pärastlõuna, sisukas ja vajalik.

Kõppude suguvõsa kokkutulekutest

Endel Eek

Meie suguvõsa regulaarsed kokkutulekud algasid 1995.a. Käime koos igal aastal, augustikuu teisel pühapäeval. Kokkutulekute korraldamise idee sündis 2. mail 1995.  Sel ilusal päikeselisel kevadpäeval avati Kärstna pargis kohaliku muinsuskaitse seltsi poolt mälestuskivi Kõppude suguvõsa suurmeestele. Esinesin seal ettekandega suguvõsa ajaloost, sugulussidemetest ja suguvõsa suurmeeste töödest-tegemistest. Avatseremoonial sugulastega kohtudes  tekkis ka küsimus – mis saab edasi? Arutlusest sündiski mõte kutsuda kokku laiem sugulaskond. Kogunemise aja, augustikuu teise laupäeva, valisime lähtudes ettevalmistuseks vajalikust ajast. Sugulaste kokkukutsumine jäi ühe Tõrvas elava sugulase kohustuseks. Minu hooleks jäi kokkutuleku sisustamine.

 Nii jõudiski kätte 12. august 1995, kui keskpäevaks kogunes Kärstnasse Kõppude sugukonna suurmeeste mälestuskivi juurde 40 lähemat ja kaugemat sugulast. Kuna kindlat päevakorda veel ei olnud, tuli edasine tegevus kohapeal kokku leppida. Nii  kujuneski, et kokkutulekute avamine toimub samas paigas. Mälestuskivi juures olen alati püüdnud rääkida midagi uut.  Seejärel koguneme rahvamajja, kus jätkame arutelu.. Need on seni olnud väga sisukad ja elavad, millega on oluliselt täienenud ka sugupuu. Kõppude sugupuu on koostatud juba Eesti esimese vabariigi ajal.  Selle koostamise täpset aega ja koostajat me kahjuks veel ei tea. 1940-ndatel aastatel tekkis selle täiendamisel seisak. 1950-ndatel algas see uuesti, väga salaja ja tagasihoidlikus ulatuses. Sugupuu intensiivne täiendamine jatkub 1995-ndast aastast.

Kokkutuleku teine osa on senini toimunud  Kärstna pargis, Kabelimäel ja Tarvastus, ühises söögilauas. Et selline kooskäimise vorm oli omajagu tore ja põnev, selles ei kahelnud keegi, kuid asja arutledes leidsime, et  korraldust saab täiendada.  Neljandal kokkutulekul moodustasime nn. organiseeriva komitee, kuhu kuuluvad sugulased Tõrvast, Tarvastust, Paistust, Viljandist, Suure-Jaanist Harju-Koselt ja Tallinnast. Liikmed peavad omavahelist sidet telefonitsi.

Alalise koosseisuga komitee või toimkond aitab ülesandeid ühtlasemalt jaotada ja töö on tulemuslikum.  See ilmnes selgelt sugukonna kokkutulekul tänavu, 14. augustil. Lisaks varem tavaks kujunenule, avasime Kärstna rahvamajas näituse, mis oli seal üleval nädal aega. Näituse põhieksponaadiks oli kootud vaip Kõppude sugupuust. Kärstna parki istutasime tamme. Kuulutasime välja  sugukonna vapi la lipu konkursi ja otsustasime otsida koha, kus saaks avada Kõppude sugukonna muuseumi. Õhtusel peol mängis orkester, milles lõid kaasa ka paar meie suguvõsa liiget.

Nende ettevõtmiste kulude katmiseks tegime rahalise korjanduse, kusjuures pangaarve samaks otstarbeks oli avatud juba pisut aega varem. Suguvõsa liikmeskonna arvestus on meil viidud arvutisse. Alustasime ka suguvõsa liikmete elulugude kogumist, mõttega anda välja neis sisaldav raamat.  Tahame sisse seada ka kooskäimiste kroonikaraamatu.

Takkelid kohtusid esivanemate radadel

Marta Takkel

Uurin oma sugulasi juba neli aastat. See töö on aega nõudev aga huvitav. Materjale on kogunenud hulgaliselt ja koos sellega sugupuugi kasvanud suureks. Oli küpsenud aeg suguvõsa liikmetega kohtumiseks, et anda neile edasi kogunenud teave ning saada omavahel tuttavaks. Et andmeid esivanematest ning mööda Eestimaad  ja kaugemalgi elavate suguvõsaliikmete kohta kogusin mina, siis kujunes enesestmõistetavaks, et kokkutuleku ettevalmistustööd tuli korraldada minul. Et teha oli palju, siis alustasin aegsasti – juba eelmisel aastal. Uurimiste käigus oli selgunud, et Takkelite vanim, 1760. a-st teada olev kodukoht oli Rõõsa talu kunagises Raudna vallas ja esivanemad seotud Heimtali mõisaga, siis käisin need paigad uuesti läbi ja püüdsin koguda võimalikult palju teavet, mis nende paikadega seotud.

Läbi tuli mõelda kokkutuleku tegevuskava ja sellega seotud kulutused. Et muusika ja ühislaulud aitavad üksteist mitte veel tundvaid inimesi hõlpsamini tutvuma, tuli leida  ja kokku leppida sobivate pillimeestega.. Ka söögi- ja joogipoolisega seotud probleemidest ei pääsenud mööda, kuna tegemist on suvise aja ja tõenäoliselt suure hulga  erineva vanusega inimestega.  Seetõttu tuli läbi mõelda nii selle korralduslik külg, rootsi laua menüü ja sampusega seotud probleemideni välja.  Lisaks korralduslikele probleemidele, tuli arutleda ka kogunejate enamikule sobiva kuupäeva leidmise üle.

Et eelmise aasta lõpuks olid probleemid põhiliselt läbi mõeldud ja lahendused kujunenud, siis saatsin suguvõsa teadaolevatele esindajatele jõulukaardi, milles teatasin kavandatud kokkutulekust, selle ajast ja korralduskuludest. Kogunemise otsustasin teha k.a. 31 juulil. Kutsed osavõtuks saatsin neile, kes saatsid korralduskulude  katteks vajaliku osamaksusumma.

Laupäeva, 31. Juuli keskpäevaks  kogunes kokkutulekukohta, Viljandi jahilossi 130 inimest.  Tulijaid oli üle Eesti ja isegi Rootsist oldi kohale tuldud. Kogunejaile jagasime välja voldikud sugupuuga.  Lühikeses tervitussõnavõtus ütlesin, et viin neid  nende kaugete esivanemate kodutallu. Enamik kogunenuist ei teadnudki, kuhu sõit läheb ja olid üllatunud, kui jõudsime Raudnasse Rõõsa tallu. Seal otsisime üles kunagise tare aseme ja istutasime selle lähedusse nüüdse talupere lahkel loal tammed esivanemate mälestuseks. Rõõsalt siirdusime omaaegsa küla tähtsa keskuse – vallamaja ja koolimaja juurde. Vanas koolitares asub nüüd koduloomuuseum ja talukäsitöö ekspositsioon ja on ühtlasi Viljandi Kultuurikolledzi etnograafiakateedri õppebaasiks. Huviga kuulati jutustusi maja  ja kodukandi ajaloost ja Raudna vallakoolis käinud inimestest. Seejärel tutvuti Heimtali mõisa ja selle looduskauni pargi ajalooga.  Rongkäik lõppes mõisa maalilises jahilossis. Enamik kogunenutest olid  Raudna ja Heimtali mail esmakordselt, seega tuli mul kõikjal anda rohkelt seletusi.

Tagasi Viljandisse jõudsime alles õhtu eel. Päev oli kuum ja inimesed pisut väsinudki, kuid elevil. Lõõgastumiseks istuti lauda, et keha kinnitada ja janu kustutada. Elevust tekitas seinale pandud suur sugupuu. Agaralt püüti sellelt leida oma nime. Siis saabusid pillimehed ja mängiti avalugu. Seejärel rääkisin üksikasjalikult oma uurimistööst ja selle tulemusel kujunenud sugupuust, suguvõsaloost ning esivanemate elust ja tegemistest ning selgitasin kokkutulnute vahelisi sugulussidemeid. Mälestasime ka lahkunud suguvõsaliikmeid. Et omavaheline tutvumine kiiremini laabuks, jutustasid kokkutulnud perekonniti kordamööda endast  ja mida suguvõsa kohta teati. Usinasti tehti sissekandeid kroonikaraamatusse, neid on veel nüüdki liigutav lugeda. Mõttevahetused ja omavahelised tutvumised vaheldusid ühislaulude ja tantsuga.

Südaööl palusin kõigil väljuda pimedasse õue, kus lubasin üllatada ja hetke pärast paiskus mustavasse öötaevasse ilutulestiku vapustavalt kaunid erendavad värvikaared. See oli meie suguvõsa kokkutuleku kaunis finaal, kokkutulek aga meie suguvõsa  sajandi pidu, nagu kokkutulnud üksmeelselt väitsid.

Olin väga tänulik kõigile kogunenuile ja ka neile, kes meid peale kokkutulekut on leidnud. Hulgalistest fotodest on kavatsus teha ülevaade kokkutulekust ja anda see Viljandi muuseumi fotoarhiivi.  Uuesti kohtume juba järgmisel sajandil – 31. juulil 2004.

Meie suguvõsast, pärimustest ja rännakutest

Reet Espe

Nagu tavaliselt, on pärimuslood suulised. Seadsin küll endale kohustuse jõuda nende alguseni, aga veel ei ole toime tulnud.Tean eelkäijate rohkem emapoolset haru. Oleme pärit Järvamaalt Roosna-Alliku ümbruse küladest. Mõned pered on olnud Järva-Madise kiriku all, mõned Järva-Peetri, aga enamus Järva-Jaani kirikus arvel.

Kaltenbrunni (Roosna-Alliku) mõis on koos lähemate küladega kuulunud pikka aega ainult kahele paruniperedele – 1617-1721.a. Rosenitele ja 1721-1919.a. Stackelbergidele. Parunipere elas mõisahoones 1939.a-ni.

Meie pikaajaline koduküla Kaaruka on olnud mõisa renditalude külaks mõisaaja lõpuni. Siit ei müüdud talusid, mujalt ümbrusest küll. Minu vanaema (mees suri 1918.a.) ja tema vend ostsid oma talud välja alles 1934.a. Mõisa mõjujõust taludele annab aimu 1791.a. Roosna-Alliku eraseadus (“Halliko Walla Kohto ja Seaduse Ramat”) ning minu eelkäijate teenistus mõisa tubastel töödel (vanaema poolõed oli toatüdrukud ja üks elupõline lapsehoidja; vanaisa kaks venda olid toapoisid, noorhärraga välismaal käinud, linnastunud). Seda pidi toodi kodudesse maailmast uudiseid, kombeid moodigi. Aga põlvest põlve teadaolevate seadustega kujundati mõningane kinnisus, vaoshoitus, eraldatus käitumises.

Miks valiti meie peredest töölisi? Ei tea, aga arvan, et talukohad ise olid usaldusväärsed. Inimesed olid kombekad, mõnikord tõrksadki, ausad ja arukad. Aga kas lojaalsed?  Vaikselt räägiti tädist, kes kuulnud mõisas kavatsusest kooliõpetaja kinni võtta seoses 1905.a. sündmustega  ning rutanud külla koolmeistrit hoiatama.

PÄRIMUSLIGUDE JÄRGI TEAN JÄRFMIST:

Parun Roseni ajal (seega 1617-1721) toodi Kaltenbrunni mõisa jälle hobuseid.  Uute hobustega tuli tumedavereline, väikesekasvuline, kohalike arvates veidrustega mees. Mees õppis keele ära(!), kohanes, abiellus mõisa peremamsliga, tegi sugu. Pere kasvades koliti külasse. Veidruseks peeti seda, et ta ei tahtnud loomi tappa. Kui pidi seda tegema, pani valged kindad kätte. Ei tea, kas see oli nii, või on “valged kindad” kujundlik väljnd mõne töö  laisa tegija  iseloomustamiseks.

Kindel on see, et teadmised hobustest, armastus nende vastu, oskus neid tunda ja kohelda, on igas põlvkonnas edasi kandunud. Sama võib öelda “knihvide” kohta – kavalad tembud või ütlused. Külarahvas olevat pidanud neid mehi lõunamaa mägilaste sarnaseks. Vana, kehva- kvaliteedilise pulmapildi põhjal peaksin ise ka  vanaisa ja vanaonusid nendeks.  Kahte vanaonu olen näinud vanameestena ja ei oska oletust kinnitada. 

Tean nende eelkäijaid – 1732.a. sündinud Jeanist alates. Tema peres oli kolm poega ja tütar.  Naisemeestena läksid kaks venda Kaltenbrunni mõisa teistesse küladesse. Perekonna- nimede andmise ajal 1934.a. said kõik erinevad nimed. Kaaruka külla läinud Perthel sai isakodu järgi nimeks – Roba,  Valastisse läinud Jurry sai sealse talukoha järgi nimeks Lüdi, isakoju jäänud Jeani nimeks sai Roop (oli Rooba talus). See on minu ema poolse vanaisa haru.  (1725.-1727.a. adramaa revisjonides on mõlemas külas need talud olemas:  Dorff Kauruck – Loddi, Dorf Oit – Ropa)

Teine pärimus seostub räägib haavatud Rootsi sõjamehest, kes jäi meelemõistuseta olekus väeosast maha ühte taluperesse. . Peretütar ravitsenud teda, noored armunud teineteisesse. Mees jäänud tervena külasse, abiellunud peretütrega.

See seostub minu ema poolse vanaema sünnitalu Lodiga. Lodil oli kohustuseks poegadele nimeks panna Hans või Jaan. Kuna põlvest põlve sündis peredes rohkem tüdrukuid kui poisse, sai tavast kinni pidada. Alles vanaema vend Jaan rikkus tava pannes 1933.a. oma ainsale pojale nimeks Eino. Eino elas kogu elu põliskodus Lodil, 30 aastat üksi. Tema jäigi Lodide haru

Lodi taluga on seotud ka lugu kangest Hansust. Parunid Stackelbergid käisid jahiseltskondadega külast läbi. Lodi asub maantee lähikonnas. Härraseid tuli tervitada mütsi peastvõtmisega.  Lodi perepoeg Hans, (10 aastat vana), ei tervitanud, vaatamata nõudmisel, hakkas vastu. Tagajärg oli, et põlisest isekodust pidi perekond lahkuma. Uus elukoht leiti sama mõisa naaberkülas Valastis. Lodi talu uuteks rentnikeks sai mõisateenijate Robalite noor pere, kuhu oli just sündinud tütreke. Tolleaegne mõisaproua Elisabeth von Stackelberg oli väikese Anna üheks vaderiks.  Küllap ema Mai oli olnud hea toatüdruk, sest tulevikus said Mai vanemad tütred kõik mõisa tubastele töödele. Talukohalt väljaajamine ja koha uuteks rentnikeks saamine ei rikkunud kahe pere – Loddi ja Robali – omavahelisi suhteid. Seda näitab edaspidi lastele vastastikku vaderiks olemine.

Uus rentnik elas veel 9 aastat Lodil, tema nimi oli ka Hans, Hans Robal. Naine Mai jäi leseks 31 aastasena, kolme väikese tütrekesega neljanda lapse ootel. Rendilepinguid sõlmiti ainult meestega.  Kosilastest võttis Mai vastu Hans Loddi, 19-aastase endise tõrksa perepoja. Hans oli ikka soovinud põliskoju tagasi tulla. Mõis ei teinud takistusi Mai otsusele.  Nii sai Lodile jälle Loddi-nimeline mees. Hansu isa, vend ja õed jäid Valastisse.  Hans sai talu, naise ja 4 tütrekest (9-a. 5-a., 3-a. ja imik). Hiljem sündisid perre veel tütar Liisa (minu vanaema) ning pojad Jaan ja Hans. Elu edenes talus küllap tänu Mai elutarkusele ja noore mehe kangele soovile olla tubli peremees.

Olen imetlenud a kadestanud selle pere viie tüdruku ja kahe poja ühtekuuluvustunnet, soojust, muret üksteise käekäigu pärast,  ikka üksteisele appituleku pärast raskel hetkel ja oma pere kõrvalt. Ei tehtud vahet, et ollakse poolõed või poolvennad.  Seda tunnet anti edasi oma lastelegi. Vähe kerkis küsimusi laste suu läbi nimest – miks ühed on Robalid, teised Lodid? Alles viimase maailmasõja tuuled on sugulased laiali paisanud.

Hansu kohta veel – kuigi kasutütred kutsusid teda Tataks, (v.k. djadja), oli tema sõnal kõige suurem kaal.  Mai suri ja Hans oli 29 aastat (oma surmani) lesk.  Koha päris  poeg Jaan, kelle peremeheks õpetamise ajast  mäletatakse Hansu “Lodi Hallina”. Ei tea, kas see tähendab halli kardinali? Poja naisevõtuski oli Hansul oluline sõna. Tulevane pojanaine Julie (Juuli) teenis Lodil palju aastaid. (Jaan ja Juuli armastasid üksteist), enne kui poeg sai isalt õnnistuse naisevõtuks.  Hans suri mõni kuu peale poja pulmi. Jaan oli siis juba 50. aastane. Küllap temal oli väike okas südames, sest oma pojale nime pannes rikkus ta perekonna tava. Mina ja ema  imetlesime ja austasime Jaani ja Juuli peret – talu, kodu, tütreid Ilset, Helmit  ja poeg Einot.

Lodi vanapapal oli oluline osa ka tütre Liisa elus. Peale ema Mai surma ja õdede mõisatööle minekut oli Liisa isakodus perenaiseks 8 aastat. Ta abiellus 34-aastasena naabertalu Miku peremehega. Külas kõneldi, et Liisal ja Ottol oli suur armastus.  Liisa jäi leseks 46-aastasena. Tal oli kaks tütart ja talukoht. Tänu vend Jaani ja vanapapa abile sai rendikohta edasi pidada. Liisa mees oli ikka kõnelnud tütarde koolitamisest ja Lodi vanapapa koos kasutütardega seisis selle eest, et tüdrukud (minu ema ja tädi) said käia mõisa väikelaste koolis, kohalikus külakoolis ning hiljem Paide tütarlastekoolis, olles tädi Anna juures kostil. Tädi Anna oli abielus, oma lapsi tal ei olnud, võttis kasulapseks noorelt surnud õe Leena noorima tütre Helene Elisabethi ning kooliajaks poolõe Liisa tütred Elise ja Anselma. Tädi Alma hakkas Paides pidama nagu pansionaati maalt linna õppima tulnud tüdrukutele. Aga see on juba omaette lugu. Tüdrukute kasvatamisel oli temalgi suur osa. Tantest ja Onklist mäletatakse ainult head, nagu Vanapapastki.

Lodi vanapapa Hans kamandas ja valvas naabertalus, Mikul kasvavaid tütretütreidki. Näiteks kutsus kord vanema, viletsate hammastega neiu oma juurde ja ütles: “Vanatüdruk, mine ja lase endale kuldhammas panna!” ja andis selleks raha. Kui kuulis ja nägi, kuidas tüdruk on endale linnariided õmmelnud ise, teinud ümber ema tehtud riided, käskis osta õmblusmasina andes jälle raha. Ei tea, kas sellel käsul oli teinegi tagamõte. Aga noor naine tutvus “Singer” õmblusmasinate müügiagendiga, kellest sai edaspidi koduväi.  Lodi vanapapa oli küll selleks ajaks juba mitu aastat surnud.  Ei tea, kas talle oleks meeldinud tütretütre linnastumine. Tema kamandas ja õpetas tütarlast nagu perepoega, tulevast kohapidajat                       Meetrika järgi tean, et 1744.a. sündinud Lodi Madlil sündis 1763.a. poeg Jean, kellel isanime kohal puudub nimi. Kuigi tean, et juba 1708.a. oli Lodi talu ja inimesed seal, ei saa ma seda varasemat aega enne Madlit arvestada järjepidevusena.                                        

Mu isa on pärit ka Järvamaalt, Roosna-Alliku mõisa Kaaruka küla renditalust. Selle küla renditalud on 30-hektarilised. Nende pere juured lähevad Türi ümbrusse, aga neid ma ei ole veel  uurida jõudnud.

EESTLASTE RÄNNAKUID.

Minu nimejärgne isa August Espe on pärit Liivimaa kubermangu Valgamaa kreisi Goldbecki mõisa maadelt. Mellini atlasest nägin, et see on praegu Lätimaa ala Aluksne järve kagukaldail. 1905.a. revolutsiooni sündmuste ajal on nad pidanud sealt lahkuma (põhjust ei ole veel jõudnud otsida). Üks vendadest oli juba varem uurinud väljarändamise võimalusi. Seetõttu mindi raudteed kasutades Venemaale Peterburgi ümbrusse, Gatsina ümbrusse, sealt reisitud edasi (isa sündis 1907.a. Jaroslavlis) kuni jäädud paigale Simbirski kubermangu Jelsanka külla Sakussi huutorisse (tallu). Varem väljarännanud vend Mihkel elas oma talus. Koos väljarännanud vennad Jaan ja Andre elasid oma peredega ühes majas. Jaanil oli naine Leena ja 4-5 last, Andrel naine Kati ja 5 last.  Kummalgi perel oli oma tuba, ühine oli maja keskel köök. Jaan-Leena harisid maad, kasvatasid loomi. Andre-Kati olid kehva tervisega ja rohkem tubased. Andre oli vöörmünder, köitis raamatuid, meisterdas, õpetas ja kantseldas lapsi.  Vanemad lapsed aitasid Jaani-Leenat tööde juures. Venemaal oldi seni, kuni hakati kartma, et vanem poeg võetaks Punaarmeesse. Opteeruti. Jälle ainult Jaani ja Andre pere. Mihkli pere jäi paigale, hiljem läks suurehitusele Magnitogorskisse, kust tema järglane Arvi Seppard kirjutasid veel 1980-ndail aastail.

Eestisse opteerunud vennad Andre ja Jaan Espe peredaga olid karantiinis Narvas ja sealt suundusid Võrumaale, kus oli sugulasi, kelle juurde asuti. Võrumaad peetakse kodupaigaks. Jaani pojad tulid Viljandisse sõja ajal ja peale sõda. Tütar Olga, tuli Viljandisse abiellumise tõttu.

Tema mehel – Johannes Timbermannil, (eestind. Teetamm), – on samuti olnud rändamisi. Johannese isa, pärit Polli vallast ja ema – Vändra vallast, asusid samuti peale abiellumist  väljarändajate teele. Laste sünnipaikade järgi on näha, et oldi Mogiljovi, Peterburgi, Tveri ja uuesti Peterburgi kubermangus, juttude järgi ka Simbirski kubermangus, nagu Espedki.  Timbermannidest tean, et nad opteerusid 1921.a. Polli valda, kust 1926.a.asus Andre Viljandisse järvevahiks ja voorimeheks, õde Alviine abiellus Tallinnas sõjaväelase J. Maruga ning elas Rakveres. Õde Kristiine oma perega ja juhuslikult Johanneski asusid paremaid elu- ja töötingimusi otsima Brasiilias. Hiljem asus ka teine õde Marie Brasiiliasse. Viimane abiellus sakslasega, sai poja aga mees hukkus tööõnnetusel, Marie ise mõrvati tänaval. Poisikese kasvatas meheks õetütar Elli oma portugaallasest mehega. Johannes tuli 1938. aastal Eestisse tagasi. 1960-ndail aastail taastas ta sidemed Brasiilias elavate õelastega. Nüüd on need katkenud, sest peale Johannese surma ei ole enam portugali keeles kirjutajat. Sealsed noored ei oska eesti keelt, nad on hariduse saanud portugali keeles.

Ka Timbermannide pere kodumaale jäänud laste saatus on olnud raske. Viljandisse asunud Andreas hukati Järveotsa obeliski juures tankitõrjekraavis (ta oli Viljandi vanglas voorimeheks). Sõjaväelasega abiellunud õde küüditati mehega 1941.a. Mees hukati Sverdlovskis 1942.a., naine suri Siberis vanglas 1943.a.. Lapseeas tütar Ainu Maru eraldati vanematest. Tal õnnestus Tomskis lõpetada ülikool ning tuli Eestisse tagasi oma perega.  .

Johannes abiellus, kuid lapsi peres ei olnud. Viljandis tunti teda tikuvabriku kauaaegse töölisena, kes mängis mitmeid pille, iseäralikum oli saepill.                                                                 

Mida tegime sügishooajal

*  28.09.99 – toimus EGS Viljandimaa osakonna korraldusel eelseisvale sügistalvisele perioodile kavandatud loengutesarja “Eesti elu-olu eelmistel sajanditel” kaks tundi kestnud avaloeng.

* 02.10.99 – seonduvalt alanud loengutesarjaga  toimus ekskursioon Tallinna, Rocca al Mare Vabaõhumuuseumi.

* 29.10.99 – toimus Pärnumaal Saarde vallas Tihemetsa koolimajas Pärnumaa külapäev, millest ka  mõned Viljandimaa EGS-lased  osa võtsid  ja oma tegemistest rääkisid.

* 16.11.99 – avati Viljandis Kilpkonna Galeriis   Tiina, Maidu ja Mait  Tafenau perenäitus, millel oli peale lapitööde ja fotonäituse eksponeeritud ka Tafenaude sugupuu mitmes vormistuses ja suguvõsa käsitav, arvutil vormistatud mahukas uurimus.

* 16.-17.11.99 – Tallinnas Ajaloo Instituudis toimunud interdistsiplinaarsest teaduskonverentsist “Kodumaa ja kodupaik” võttis osa ka meie esindaja Karl Kurro. Väga huvitavates loengutes Eesti tuntud ja vähemtuntud teaduritelt (T. Karjahärm, V. Miller, I. Rüütel, I. Tõnurist, M. Mikkor, M. Piho jpt.) arutleti eestlaste rahvusliku identiteedi kujunemise ja olukorraga seotud probleeme.

* 23.11.99 – toimus loengusarja “Eestlaste elu-olu…” teine kahetunnine tsükkel, teemal – talu, pere, küla.

* 11.12.99 – vestlusring  möödunudsuvistest suguvõsade kokkutulekutest seltsikaaslaste Marta Takkeli, Raja Aardeväljade ja Endel Eegi  saadud kogemustel.

Perekonnanimede panekust Eestis

Kristiine Kurro
Karl Kurro

Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 23. maist 1816 ja Liivimaal 26. märtsist 1819 said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. Inimeste vaba liikumine, samuti järjest laienevad ja kaugemale ulatuvad majandussuhted, millega muutusid keerukamaks näiteks pärimisasjad, tõid kaasa vajaduse isiku kindlat identifitseerimist võimaldava dokumendi – isikutunnistuse või passi järele,  mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas Põhja- ja Kesk-Eestis nimetama liignimedeks, Liivimaal (Lõuna-Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsed kihelkonnad ning Võrumaal) aga väärnimeks. Liivimaal nimetati äsjaantud perekonnanime tihti ka priinimeks, sest see saadi koos pärisorjusest vabastamisega või priikslaskmisega.

Perekonnanimede andmise-võtmise kohustus  sätestati Liivimaal koos talurahva pärisorjusest vabastamisega 1819.a. Liivimaa Talurahva Seadusega, mille 11. paragrahvis öeldi: “…Sest, et paljo seggamist saaks ollema, kui tallopoja innimesse pripõlwe seisusses, mitte liignimme peaks ollema: sest ja selle pärrast tarwis, et igga sugguwõssa, ning kõik, kel sugguwõssa ep olle, ennestele liignimme andwad, mis ristitusse nimme tahha pannewad: agga, ei tohhi kegi nisugust nimme, mis temma ennesele,  ükskõrd liignimmeks võtnud, ei ennese peast muta, ei tedda ärraheita, egga teist liignimme ennesele anda, muud kui agga kohtupolse lubba, teadmisse ja sallimissega: sest, et tedda selle, temmale perriseks jäva nimmega, nimme – ramatusse kirjutatakse.”

Perekonnanimede panekut pidas kubermanguvalitsus nii tähtsaks, et isegi ajalehtedel võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud. Nii annabki O.W. Masing oma “Maarahva Nädala-lehes” 1822.aasta 51. numbris talupoegadele nõu:

“Ei taha see kogunisti sünnis olla, et kaks ehk kolm wenda igaüks enesele ise nime võtavad, nõnda kui mõned on hakkamas, et vanem wend ennast Kuuseks, teine Mihkelsoniks ja kolmas  Storchiks nimetab. See ei lähe kogunisti korda, sest et sest aegamööda segadust tuleb. Kõik kolm on ühe isa lapsed ja peab neil kõigil selle pärast üks ja seesama liignimi olema,  mis nende suguseltsile igaveseks päriseks jääb, nõnda kuidas kõiges maailmas kõiksugu rahvas seda tarvis tundunud viisiks võtta, et sugulaste päranduse korral kõik segadust ja vaidlemist tuleva põlve rahva ja oma suguseltsi vahel keelda.

Neid Mihkel-, Peeter-,  Karel- ja Johansonisid ja muid –sonisid on maailm ju ammustki üleliiastegi täis, et neid küll mitte enam tarvis oleks pääle kasvatada ja segadust veel suuremaks teha, kuidas ta ju nüüdki on, et kui ühest Johansonist räägitakse, mitte ilma tähenduseta aru pole saada, missugusest Johansonist jutt on.

Talunimedest võib küll mõnda hääd nime pärida (saada) nõnda, et kui keegi Kammara Mart  ehk  Silla  Toomas  oleks, siis võtaks ta talukoha nime enesele liignimeks  ja oleks tema siis Mart Kammar ehk Toomas Sild. Ehk kui seda ei taha, siis võtku   ta enesele ühe või teise looma ehk looduse nime, nõnda kuidas seda kõige muu rahva seas kuulukse…”

Peale Liivimaa   talurahvaseaduse välja kuulutamist 1819.a. anti talupoegade vabaks- tunnistamise   ja perekonnanimede andmise ettevalmistamiseks neli aastat aega. Alles 1822 a. 21. augusti ukaasiga andis Kubermanguvalitsus käsu, et 1823.a. jüripäevaks pidi olema priiks tunnistatud ja perekonnanimed antud pooltele talupoegadest ning 1824.a. jüripäevaks ülejäänud poolele taluperemeestest.  Sulasmeeste ja mõisarahva peredest pidid esimene  pool saama priiuse ja perekonnanimed 1825.a. ja ülejäänud pool 1826.a. jüripäevaks nõnda, et pääle 1826.a. jüripäeva Liivimaal enam ühtegi priikslaskmata ja perekonnanimeta  hinge ei oleks. Ukaasiga anti käsk, et kõik mõisate ja kirikumõisate valitsused 1822.a. mihklipäevaks iga peremehe käest küsiks missugust liignime ta enesele ja oma suguvõsale soovib võtta. Valitud nimi pandagu kirja ja saadetagu hiljemalt 22. jaanuariks 1823.a. kihelkonnakohtunikule. Hilisemad nimevõtjad pidid võtma nime, mille varem vabastatud vanemad või sugulase olid valinud või kui neid polnud, siis võisid ise nime valida. Selle ringkirja sisu teatas Liivimaa sõjakuberner ka Liivimaa Lutheriusu kiriku ülemkonsistooriumile andes kirikule ülesande: “Kuigi liignimede valimine talupoegadele priiks on antud, siiski peab valitsus selle üle valvama, et sel juhtumisel mitte rumalaid ja sündmata , iseäranis mitte tuntud mõisnike ja kuulsate meeste nimesid ei võeta…”

Nimede panemine toimus mitmeti. Mõnel pool oli asja korraldajaks pastor, teisal käsutati talupojad mõisa, kus nimed kirja pandi. Mõnel pool jälle käis külakubjas või kiriku vöörmünder talud läbi ning märkis soovitud nimed üles. Aga esines ka seda, et asja arutati mõisa vallakohtus, kus koostati talumeeste poolt valitud nimede kohta protokoll, mille allkirjastasid vallakohtu ees- ja kaasistujad. Nii on toimitud näiteks Pärnumaal Saarde kihelkonnas, Pati riigimõisa vallas. Selle kohta on säilunud vallakohtu materjalid Eesti Ajalooarhiivis. Eri viisil ja ajal koostatud nimestikud koondati mõisa. Sääl need kirjutati ümber, kusjuures talupoegade valitud nimesid olevat sagedasti parandatud ja moondavalt muudetud, lisades näiteks saksapäraseid lõppe nagu: Nõmmpere – Nõmmberg, Peedupoeg – Peedusson, Saar – Saarmann jne.  Iga mõisavalla nimekiri varustati mõisniku ja tihti ka vallakohtu liikmete allkirjadega ja saadeti kihelkonnakohtusse säilitamiseks ja neid nimestikke võib leida Tartus Eesti Ajalooarhiivi kihelkonnakohtute fondides.

Kuigi kohati talupoegade vabadust nime valimisel kas pastori või mõisaametnike poolt piirati, võib siiski väita, et reeglina on valitud nimed tolleaegse talupoja mõttemaailma peegeldavad ja teda ümbritsevat maailma kirjeldavad. Kuna Eesti kirjakeel oli tol ajal alles kujunemisjärgus, siis kajastub valitud nimedes ka ehe murdekeel, igas maanurgas loomulikult oma. Nii kannavadki eesti perekonnanimed nende aastate pitserit, sisaldades huvitavat murdeainest ja kirjeldust tollasest mikro- ja makromaailmast. Mõningaid probleeme tekitab nimede kirjapilt, ning vanalt kirjaviisilt uuele üleminekul tekkinud arvukate uute ja vanade nimekujude üheaegne kasutamine sama suguvõsade eri harudes.

Keeruline on olukord täpiliste tähtede, eriti aga “õ” tähe kirjutamisega, mida ladina tähestik ei tundnud. Nimi, mida tõenäoliselt hääldati Nõmm, esines allikates kujul Namm, Nemm, Nimm, Noemm, Nömm, lisaks variandid ühekordse “m” -ga ning raskesti mõistetavate nimede, näiteks Gerwotsa – Järveotsa kõrval esines hulgaliselt nimesid, mille õige kirjapilt on kergemini taibatav, nagu Karro – Karu, Murro – Muru, Kurro – Kuru jne.

Soovides oma perekonnanimesid kuidagi iseloomustada, peame paratamatult püüdma mingil viisil liigitada nende kirevat ja äärmiselt mitmekesist hulka. Liigitamisviise on mitmeid. Huvitava ülevaate on andnud Andrus Saareste katse jaotada meie perekonnanimed sõnaliikidesse, millega selgus, et eestlaste perekonnanimedeks pole mitte ainult nimi- ja omadussõnad, vaid ka ase- ja arvsõnu, tegusõnu mitmesugustes vormides ning koguni määr-, hüüd-, küsi- ja sidesõnu.

Raskeks  ülesandeks on osutunud perekonnanimede liigitamine nende tähenduse järgi, milleks pole seni leitud ka soliidset ühist liigitamisalust.  Selles süsteemis esinevad sageli sellised liigid nagu  “talunimed”, “looma- ja linnunimed”, “maastikuelemendid” jms. Pole raske märgata, et leidub perekonnanimesid, mis sobivad mitmesse seesugusesse alaliiki. Ka liigitused keelelise algupära järgi pole suutnud rahuldavat süsteemi pakkuda. 

Huvitava metoodilise liigitamise on välja pakkunud Edgar Rajandi ja Helmut Tarand oma kirjutises “Meie perekonnanimede liigitamisest ja seletamisest” kasutades seda Rapla kihelkonna kolmes endises mõisavallas 1835.a. pandud perekonnanimede liigitamiseks. Liigitamise abil saab teatava ülevaate sellest, mida on võimalik valla terviknimestikust välja lugeda ja mida mitte. Kasutades seda liigitamismeetodit mitme valla kohta, saab pildi ka nimevõtjate valikupõhimõtetest, valija mõjutamisest ja seega iga valla perekonnanimede omapärast.

Huvitava, XIX sajandi alguse aegse eesti talupoja mõttemaailma ja ümbritsevat keskkonda iseloomustava liigituse on andnud prof. Aadu Must oma töös “Nimi ajalooallikana”.

Nagu juba öeldud on Eestis perekonnanimede arv väga suur. Erinevaid nimesid on ca 41 000, neist ca 29 000 on lokaliseeritavad ühe vallaga. Ülejäänud ca 12 000 nimest on paljud määratavad kihelkonna, maakonna või ka mitme, vahel erinevatesse maakondadesse jääva naaberkihelkonnaga. Nimepaneku aegu oli Eesti kihelkondades 100 hinge kohta keskmiselt 12 erinevat nime. E. Rajandi ja H. Tarandi andmeil on see näitaja ca 25 korda suurem kui Prantsusmaal. Kõige rohkem oli erinevaid nimesid Järvamaa kihelkondades (Järva-Jaanis, Järva-Madisel), kus oli 100 inimese kohta kasutusel üle 18 nime. Ühe nime kohta seega keskmiselt vaid 5 kuni 6 kandjat. Palju erinevaid nimesid oli käibel Saaremaal, eriti Pöides. Kõige nimevaesemad piirkonnad olid Pärnu- ja Viljandimaa, kus mõnes kihelkonnas oli 100 inimese kohta vähem kui 7 nime. Eestis võetuid nimede pingerea esikümnesse kuuluvad: 1. Saar, 2. Tamm, 3. Juhanson,  4. Lepik, 5. Sepp, 6. Karu, 7. Mägi, 8. Peterson , 9. Kukk, 10. Kask.

Seega – neljal juhul on nimi leitud puude ja taimenimedest, kolmel juhul on see tuletatud eesnimest, arvatavasti vanaisa või isanimest – seega patronüümset päritolu. Võrdselt kahel juhul on nimed võetud looma- või linnunimede hulgast ja loodusest ning ühel juhul on aluseks olnud ametinimi – sepp.

Arvukusest tingituna on Eesti nimedel hea geograafiline lahutusvõime, mis loob head eeldused nimede kasutamiseks rahvarände ja suguvõsade ajaloo uurimisel. Selleks on mugav lähtuda omaaegsest administratiiv-territoriaalsest printsiibist, eristades selle järgi mõisavalla nimed, kihelkondlikud, maakondlikud, kubermangulised ja rahvuse kogu asualal levinud nimed.  Esimesena nimetatuid võime nimetada unikaalseteks, viimaseid universaalseteks. Unikaalsetest, s.o. kasutamisekohta, seega ka nimekandja päritolukohta määravateks nimedeks on näiteks Saardes Kilingi vallas Kosenkranius ja Pumpernikkel; Laidoner Viljandi kihelkonnas Viiratsis, Ernesaks Harju-Jaanis Perilas, Tennossaar Võnnu pastoraadis, Kokla Hiiumaal Pühalepa vallas jne. Eesti kubermangu kihelkondades kasutati unikaalseid nimesid rohkem kui Liivimaal. Harjumaal ja Järvamaal ei langenud unikaalsete nimede osakaal üheski kihelkonnas alla kolmandiku. Väga palju oli neid Vormsis – 61%. See oli rannarootslaste asuala ja nimed olid rootsikeelsed. Teiselpool merd ei pruukinud nad unikaalsed olla.

Lõuna-Eestis oli unikaalseid nimesi vähem. Pärnumaa kihelkondades kõikus nende osakaal 21-38% vahel, Viljandimaal 24-38%. Kõrgem oli nende osakaal Võrumaal 28-82%. Siia kuulub ka Eesti absoluutne rekord – enam kui 4/5 Räpina kihelkonna nimedest, mida mujal ei esinenud. See seletub Räpina kihelkonnale omase nime lõpu: “-ing” kasutamisega (mitte Jüri vaid Jüring; mitte Sepp vaid Seping). Nii, et kohates tänapäeval Jüringi või Sepingi nimelist on teada, et ta on pärit Räpina kihelkonnast. Regionaalse levikuga on  näiteks perekonnanimi Kreek, mis esines Eestimaa kubermangus hajutatud 18 vallas ja Ermets Liivimaa kubermangu 15 vallas. Samal ajal esinesid ka nimede suhteliselt kompaktsed kasutusalad – näiteks mõlemal pool Tartu- ja Võrumaa piiri nimed Kõiv (18 vallas), Urm ( 9 vallas), Mällo (8 vallas), Udras (8 vallas), Annuk (8 vallas), Kenk (7 vallas) jne. Edela-Eestis olid sellisteks nimedeks näiteks Soots (8 vallas), Lõmps (7 vallas) jpt. Sageli kajastuvad nimes ka paikkonna looduslikud alad. Näiteks, kohates Kallase nimelist võib üsna kindlalt väita, et ta on pärit kusagilt suure veekogu (meri, Peipsi, Võrtsjärv) kaldalt, sest vaadates nime Kallas levikukaarti, on näha, et see nimi ääristab suuri veekogusid.

Nimepaneku kohta aitab lokaliseerida ka nime murdelisus. Näiteks joonistuvad murdesõnade levikukaartidel küllaltki selgelt sõnapaaride Metsis – Mõtus, Kukk – Kikas, Hunt – Susi erinevad levikualad, mille vahel võib esineda küll üleminekualasid, kus käibivad mõlemad nimed. Hundi ja Susi levikukaart eeldab küll kommentaari. Susi levik Kagu-Eestis on igati ootuspärane, samuti Hundi ja Susi sega-ala Lõuna-Tartumaal ja Mulgimaal. Üllatav võib tunduda Susi esinemine Raplamaa ja kooseksisteerimine Hundiga Põltsamaal ja Vaivaras. Antud puhul on tegemist sama murdesõna erineva tähendusega eri piirkondades. Põltsamaal ja Vaivaras tähendab Susi nõelussi, naaberkihelkondades ka saladuslikku, kurja olendit. Ka Raplamaal ei tähendanud Susi ilmselt hunti, sest naaberkihelkonnas Juurus on see tähendanud samuti nõelussi, aga ka kraavikaevajat.

Nimed võivad sisaldada ka kaudseid andmeid nimepanekueelsel ajal toimunud rännetest. Näiteks nimi Viru esines ainult väljaspool Virumaad, Järvas väljaspool Järvamaad, Saare – mandril ja ühes Hiiumaa kihelkonnas aga mitte Saaremaal, Hiiumats ainult Läänemaa mandri osas jne. Väga suure tõenäosusega väljendavad need nimed oma kandjate varasemat kodukohta. Mõningatel juhtudel on  nimesaajale perekonnanimeks antud selle mõisa nimi, kust ta kunagi osteti või toodi.

Paljud perekonnanimed on tuletatud kohanimedest, eeskätt talude nimedest. Ka O. Masing soovitas talupoegadel võtta nimi oma talu järgi. Need on nimed, mis sisaldavad traditsiooni, mis võis tolleks hetkeks ulatuda mitme sajandini. Võrreldes Pärnumaa perekonnanimesid 17. saj. kaardikirjeldusraamatus esinevate talude nimedega, selgus et viimased moodustasid näiteks Audru kihelkonnas kuni 15% perekonnanimede koguhulgast. Nimetraditsioon oli tugevam metsakülades, tagasihoidlikum suurtes väljakülades.

Nime üheks tunnuseks on tüve kõrval nime lõpp. Paljudel rahvastel on just see tunnus kindlam viide nimekandja piirkondlikule või rahvuslikule päritolule. Eesti nimede puhul kindlast rahvuslikust nime lõpust rääkida pole põhjust. Esines ainult mõningaid eristavaid nimerühmi. Tartu Eesti Ajalooarhiivi andmebaasist selgus näiteks, et populaarsuse edetabeli esikolmandikku mahtusid eestipärased kas- lõpulised nimed . Osaliselt on need omadussõnad (Mõjukas, Naljakas, Rikas, Rutakas jt.) valdavalt aga nimisõnad (Allikas, Arakas, Jalakas, Juurikas, Kaabakas, Kadakas, Kikas, Kivirusikas, Lukas jpt.).

Arvuka rühma moodustasid ka saksapärase -mann ja -son lõpuga nimed, neist viimane on patronüümset päritolu nimede liide, mis väljendas seda, kelle poeg nimesaaja oli, kuna “sohn” tähendab saksa keeles poega.