MEIE KIRJATÖID

Artikkel ilmus Eesti Genealoogia Seltsi Aastaraamatus 2021.

Kubjas Mustahamba külast

Juss Konks

Olen tasahilju uurinud oma kodukohas olnud Oriku ehk Veski mõisa ajalugu. Ajalooarhiivis on fond 1394 Veski mõis, kus leidub mitmekesist materjali mõisa ja Veski valla kohta ning saab aimu suhetest mõisa ja vallarahva vahel. Kõigepealt jäi silma kupja kiri mõisaomanikule Nicolai von Andreale Tartusse. See on säilik EAA.1394.1.34 „Kupja ülestähendused mõisale tehtud tööde kohta“. Tundus huvitav ja on ehk veel kellelegi huvipakkuv. Põhjaeestlastele ehk raske lugeda ja grammatika om kah tõistsugune. Minule oli tundmatu kirjas nimetatud heinte mõõtühik tudi. Kas keegi oskab selle tähendust selgitada?

Aulik Härrä

Palju tuhat tervist ja häid rõmu päivi sovin minna omma ausa Härräle ja se kässu päle mes Pikaste aidamees andis, ollen minna ka nüid saatnu 25 tudi hainu ja eespäiväne tüü olli seppäle 1 koorma puid ja Kriinpärgil 1 koorma puid sai mõtsast todus ja sai 1 hobbene liina tullegi tarvis terravete rauda pantus ja sai puhastikust hagu veedus kõrtsi ja karja koa manu; Ja tõisipäiväl om meie töö eesmält ne 25 tudi hainu käänetu ja sis sõidu talli päle haina veddu, se kige perrämane kuhhi Mattu tammi alt, ja nüüd pallun ausa Härrät tö hobbestel om ka hainu tarvis veddäda, kost nurmest, ehk märast kuhja härra lubbap sisse veddäda ja minna ollen ka neid 4 sülda kuse puid kätte andnu mede Härrä Krüneri koli maja tarvis olli müinuva, se täht olli Orava Jüri käen ja se rahha mes masmate olli, om ka ärra minnu kätte mastu. Ent nüid om mõnnet Krüneri mehhed küssinut veel kuse ja kõivu puid osta, se päle es tija minna neile mitte ütelda kas Härra müip, ehk ei ja es tija ka ütelda mes hind kuse ehk mes hind kõivu pu kuvve jalla süllal om. Kui peasse nüid ni ollema, et Härrä puaiast puid müüp, sis palun Härrä käest tiidmist, mes hinna al Härrä kuse ja mes hinna al kõivu pu kuvve jalla sülli peap,  ni kutta nüid Härrä paremb arvap, ni palun ma tiidmist.

Palju tuhat tervist satan minna ka meije Ausa Provvale ja mina sovin Ausa Provvale Jehova meie Jummala abi nink armu ja õnnistamist nink rõmu päivi, kigen sen tee käigin mes näil nüid kävvä om. Issand angu et meije omma Armsat ja Ausat Provvat jälle pea taas vasta võtta, kui Issand näid jälle saap koddu avitama. Ma palun et Ausa Härrä pahas ei panes, kui ma midagi ollen rummalusest essinu. Palju tervist ja hääd õnne nink suurt rõõmu sooviten omma Ausa Härrä nink Provvale, jättän ma nüid Jummalaga.

Teie alandlik teener Kubjas Paul Malsup 30.november 1866

Malsupitest

Kubjas Paul Malsupi perekond elas enne Tartumaale tulekut Rõuge kihelkonnas Mustahamba külas, aga hingekirjas oli pere Valga kreisi Vana-Laitsna mõisas, seega läti keele alal. Mustahamba asemel tuli perekonnanimeks Mustahamba lätikeelne vaste Malsup. Läti keeles on must melna ja hammas zobs. Paul Malsup sündis Tartumaal Rõngu kihelkonnas Soontaga mõisas 1839. aastal. Soontaga mõis asus Väike-Emajõe ääres kihelkonna piiril. Huvitav on, et selles kohanimes on säilinud muistne omastava käände n-lõpp. See nimi peaks olema riikliku kaitse all. Abikaasa Mai Siimann (Sieman) oli sündinud Hummuli mõisas 1841. aastal. Esimesed kaks last sündisid neil Soontagal, järgmised kaks tütart ja neli poega sündisid Kambja kihelkonna Veski mõisavallas. Nendest poeg Johan, sündinud 1883, oli arhitekti-poliitiku Ignar Fjuki vanaisa. Paul Malsup oli Veski vallas peale kupja ameti ka vallakirjutaja ametis ja hiljem lihtsalt Parmu talu peremees. 

Ajaloost

Kambja kihelkonna Veski mõis asutati 1794. aastal Prangli mõisa Abissaare ja Poka küladest. Mõis oli väike, veidi vähem kui viis adramaad, aga vesiveskeid oli koguni kaks. Esialgne nimi oli Oriku mõis, sest mõisa keskuseks sai Oriku talu ja vesiveski. Teine veski, mis asus Poka külas, töötas kuni möödunud sajandi 70nda aastani, kui Eesti Põllumajanduse Akadeemia ehitas veski ümber veemajanduse õppebaasiks. Veskite (saksa k Mühle) tõttu sai mõis nime Mühlenhof, mis hiljem eesti keelde tõlgituna on olnud kasutusel 19. sajandi teisest poolest tänaseni. Mõis oli 1858. aastast kuni vabariigi alguseni perekond Andreae omanduses. Pärast Vabadussõda oli Richard von Andreae mõisasüdame rentnik kuni 1926. aastani, kuni müüs selle Kavastu vallast pärit Karl Elkenile.

Oriku ehk Veski vald moodustati mõisavallana nagu mujalgi. Kui 1895. aastal taheti sarnaselt tänapäevale valdasid ühendada, protesteeris Veski vald ühendamise vastu, põhjendades, et „meil on uus vallamaja, aga naabritel ei ole, meil on valla omanduses talu, aga neil on võlad. Nendel on palju kohtulikult karistatuid, meil ei ole ühtegi. Nende praegune vallamaja on kõrtsi lähedal, aga meie oma on kõrtsist kahe versta kaugusel.“ Ühendamine toimus 1916. aastal, valla nimeks sai Krüüdneri. 1939. aastal toimunud haldusreformi ajal sai Krüüdneri asemel nimeks jälle Veski aga siis hõlmas see juba Krüüdneri, Vastse-Prangli, Vana-Prangli ja Veski valdasid ning vesiveskeid oli vallas viis.

Auaadress

Veski mõisa fondis on ka säilik EAA.1394.1.104 – see on Veski vallanõukogult perekond Andreale antud auaadress. Ei tea, kas selliseid austusavaldusi mõnes teises vallas ka tehti, aga tundub, et see kogukond oli tõesti mõisaga heades suhetes. Auaadress on kõvade kaante vahel ja kauni käekirjaga vallakirjutaja Peeter Kanguri 12. märtsil 1896 kirjutatud. Vallanõukogu tänas Nicolai von Andread ja perekonda vallamaja ehitamise ja sisustamise toetuse eest ja kooli ülalpidamise eest. Auaadressile olid alla kirjutanud vallavanem Johan Hargi Metsa talust, vallavanema abid Jaan Aleksanderson Laeva talust, Johan Troon Parmu V talust, vallanõukogu liikmed Paul Malsup Parmu VI talust, Peter Eller Oraava talust, Jakup Kulberg Kula talust, Juhan Kraav Põdra talust, talusulane Mart Pokker ning mõisasulased Johan Kittus ja Kusta Selge. 

Nicolai Georg von Andreae perekonnast

Tegemist oli hooliva ja seaduskuuleka suguvõsaga, mitmed pereliikmed võitlesid Vabadussõjas Eesti poolel Balti Pataljonis. Enne 1939. aasta ümberasumist andis perekond ajalooarhiivile üle Veski mõisa ja perekonda puudutava rikkaliku materjali, mis on nüüd kättesaadav fondis 1394. Näiteks perekonna kirjavahetus aastatest 1790 kuni 1933. 

Väärtuslik on selles fondis kindlasti Riia pastori Adam Andreae (1672-1709) reisipäevik „Album amicorum“. Sellesse päevikusse kogus ta mõtteteri alates magistrikraadi kaitsmisest Wittenbergis 1696. aastal kuni pastoriametisse astumiseni 1702. aastal. Albumi sisu tutvustab Katre Kaju doktoritöö „Vive hodie, cras vivere serum est!“. Sissekandeid on albumis ladina, saksa, kreeka, heebrea, prantsuse, poola, soome, itaalia, rootsi ja hollandi keeles ning ka ruunikirjas. 120 sissekannet meestelt ja üks naiselt, kes olid kas õpingukaaslased või autoriteetsemad professorid Liivimaa lähiriikidest. 

Reisipäeviku omanikul Adam Andreael olid pojad Melhior ja Georg Christoph. Veski mõisa omaniku Nicolai vanaisa oli Riias sündinud pastor Johann Adam Andreae, kelle isa oli Johann Georg. Tema ja Adam Andrea vahelt on praegu põlvkond puudu, selle võib leida Riia kirikuraamatutest, kui need on säilinud. 

Johann Adam Andreae oli õpetaja Nissi, Tarvastu ja Helme kogudustes. Tema poeg Georg Reinhold Arvit Andreae sündis 1783. aastal Tarvastus, õppis arstiks ning oli 20 aastat tsaariarmee teenistuses. Erru minnes oli ta kolleegiuminõunik ehk polkovnik ja sai seeläbi aadlitiitli. Suur osa materjali fondis puudutabki Georgit. Vene keeles pöörduti tema poole Eгор Иванович Андрее (Jegor Ivanovitš Andree), lisaks olid tal rohked tiitlid. Säilinud on tema päevik sõjakäigust Euroopasse, kus ta jõudis Pariisini. Eraldi säilikus on prantslastelt saadud dokumendid tema vangistusest Luneville lähistel Prantsusmaal 1807. aasta aprillis. Poeg Nicolai sündis teenistuse ajal Poltaavas 1823, järgmine laps 1831. aastal Viljandis. 

Nicolai von Andreae sai gümnaasiumihariduse Birkenruh koolist Cēsises aastatel 1837 kuni 1842. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1849. aastal naasis ta Viljandimaale, sest ema Franziska elas Viljandis. Mingi tihedam seos oli Andreaedel Puiatu mõisa paruni Carl Ludwig Krüdeneriga. Paruni tütre Anna Helenega abiellus Nicolai 1855. aastal, kuid üheteist kuu pärast 24-aastane Anna Helene suri. Eriti traagiline oli see, et 1858. aastal abiellus Nicolai esimese abikaasa õe Sophie Dorotheaga, kuid temagi suri juba teisel abieluaastal enne oma 20. sünnipäeva. Perekondade suhted ei katkenud. Kakskümmend aastat hiljem abiellus Nicolai õde Ida Sophie oma venna noorelt surnud abikaasade venna Carl August Krüdeneriga. 

Kolmas kord abiellus Nicolai Rakverest Arknalt pärit Alexandra Pauline von Lesedowiga. Järglastest on teada neli poega. Poeg Richard, sündinud 1870 Veski mõisas, surnud 1934 ja maetud Tartu Vana-Jaani surnuaiale, jäi viimaseks mõisnikuks. Tema vendade Arvid Victori ja Harri Conradi saatus on teadmata. Noorim vend Hermann von Andreae õppis Tartus Zeddelmanni gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis matemaatikat ning hiljem Saksamaal muusikat. Möödunud sajandi kahekümnendatel oli ta Tartus musikdirektor: oli pianist, juhatas mitut koori, oli Tartu muusikakooli õpetaja. Richardi poeg Harald Gustav Reinhold von Andreae, sündinud 1898 Veskimõisas, surnud 1968 Stockholmis, oli äritegevuse kõrvalt samuti muusik. Tema kolmevaatuseline operett „Armastus ookeanil“ lavastati Vanemuises 1934. aastal. Libreto autor oli mereväelane William Tomingas.

Haraldi poeg Bengt Alexander von Andreae, sündinud 1951 Stockholmis, on samuti muusik. Tema ema oli Tallinnas sündinud pianist Helga Malm. Bengt Alexander von Andreae käis paar aastat tagasi vanaisa mõisa vaatamas, kahjuks midagi rõõmustavat hüljatud mõisas näha ei olnud. Bengt Alexander Andreae kitarrimuusikat tasub aga internetist otsida ja kuulata, see teeb meele heaks.  Vive hodie, cras vivere serum est! – Ela täna, homme on hilja!

Vaade mõisa häärberile umbes sada aastat tagasi.

Foto erakogust

Veski mõisa häärberi võsast nähtav osa oktoobris 2022.

 Autori foto

Veski mõisast on arhiivis tallel vesiveskite rendilepingud, fond EAA.1394.1.3. Pildil on pitser Poka vesiveski rendilepingult,  aastast 1824. Leping on eesti keelne ja lepingu pooled on mõisa omanik ja priimees Johan Kimm Prangli mõisa Matukmäe külast. Mõisa omanik enne Nicolai von Andreaed oli Tartu apteeker Christian Gotthard Wegener.

Artikkel ilmus Eesti Genealoogia Seltsi Aastaraamatus 2020

Miks viru ja Virumaa?

Juss Konks

Tartumaa kirikuraamatuid ja revisjone lapates leiab Viru nimelisi talukohti ja perenimesid, vanas kirjaviisis: Wirro, Wiro, Wirolase. On arvatud, et need on tekkinud Virumaalt pärit asukatest. Olen püüdnud mõne nime päritolu jälitada, kuid pole seost Virumaaga leidnud. Ei saa muidugi välistada, et mõni talu või pere on nime saanud põhjarannikult tulnu järgi. Onomastika andmetel on perekonnanime Viru pandud 16 vallas Eesti Liivimaa kubermangu osas ja ainult kuues vallas Eestimaa kubermangus, sealjuures ei üheski Virumaa vallas.

Perekonnanimi Viru viitab selle pere päritolule Viru talust, aga talunimed tulenesid sageli looduslikest oludest. Näiteks minu kodukohas Kambja kihelkonna endise Prangli mõisa alal: Metsa talu, Parmu talu, Ääro ehk äärmine, Wäiko ehk väike, Lutso talu, mitte lutsu kalast tingitud, vaid vesine, sest Otepää kõrgustiku küngaste vahel on allikaid, Rammuli ehk rammusa mullaga talu. Viru nimega talud aga asusid siin kandis jõgede ääres.

Prangli mõisa alal oli Valgejõe ülemjooksul, ametliku nimega Leevi jõe (jõgede nimestikus nr 479) ääres, Matu ja Oriku veskite vahel Viru talu ja enne jõe suuet Leevi külas Virrola talu. Leevi jõe lisajõgi Piigaste(jõgede nimestikus nr 483) on rootsiaegsel Tartumaa teede kaardil nimega Wirrojeggi. Hilba jõe (jõgede nimestikus nr 476) ääres on märgitud Tartumaa teede kaardil 1695. aastal Virro Tootsi talu. Konsu jõel ehk Porijõel (jõgede nimestikus nr 444) on Rückeri kaardil 1839. aastal Konsu ja Lalli veskite vahel Virro talu. Nimetatud neli Otepää kõrgustikult algavat jõge on kärestikulised. Leevi ehk Valgejõgi on kiire vooluga, 37 kilomeetri juures on langust 90 meetrit. Wirro jõel keskmine langus 4,8 m/km. Ahja jõe lisal Hilbal on keskmine langus 4 m/km.

Tundub, et sõna „viru“ tähendas ajal, kui liiklemine toimus veeteid pidi, paadile sobimatut jõge. Kärestikulised suure langusega jõed olid sobilikud vesiveskite rajamiseks, kus viru virutab vesiratta ja veskikivi pöörlema! 

Ka tänapäevastel kaartidel kohtab vee lähedal Viru nimega kohti. Pärnumaal Võlla rabast väljuvate Punaoja ja Mustoja vahel on koht nimega Viruna. Põlvamaal Räpina vallas Virosi järv ja Viroste talud. Jõgede nimestikus on Viru oja (jõgede nimestikus nr 181), mis on Tänassilma jõe ülemjooks Viljandimaal. Rõuge kihelkonnas Sänna lähedal on Viru küla Verioja ääres, mis on suure langusega oja ja suubub Mustjõkke, mis on vaikse vooluga paadiliikluseks sobiv jõgi. Ehk on oja varem olnud Viruoja? Palamuse kihelkonnas on olnud Amme jõel Viru veski.

Viru tüve leiame ka kaugemalt. Põhja-Lätist leiab järve ja jõe nime Wirronitz (kaart 1857 Rücker), Pihkva kubermangus (kaart 1850 F.T. Schubert)on Issa jõe ääres Virõ küla.

Viru sõna veelähedust näitab kaudselt perekonnanimede panek, kus lisanimega Viru pere Suure-Kambja mõisas saab perekonnanime Ojamaa ja Piigaste mõisas perekonnanime Vesi.

Kes olid need kütid-korilased, kes mööda veeteid rändasid ja jätsid hüdronüümidena jälgi oma teedele? Kas tulid nad lõunast Velikaja või Daugava vesikonnast või lääne poolt Skandinaaviast, aga nad jõudsid ka Eesti põhjarannikule, kus jõed olid virud ja olud nirud paadiga sisemaale liikumiseks. Takistamas olid pankrannik ja jõgedel olevad joad ning kärestikud. Rändur kirjeldab sellist maad, kui virude maa ehk Virumaa. 

Rändur võrdleb kindlasti lahe lõuna- ja põhjakallast ning leiab, et põhjarannikul on saaristo, mis annab kaitset (suoja) tema laevukesele tormi eest ja järvistu mis laseb liikuda sisemaal.

Põhjanaabrid nimetavad meie maad Viroks ja meid virolaisteks, meie neid suu- või soomaalasteks, lõunaeestlane suumlasteks ja põhjaeestlane soomlasteks. Nemad end suomaalasteks ehk suomalaisiksi. Lõuna- Eesti keeles on sama sõna nii soo kui ka suu jaoks – suu.

Suu tähendab ju sissepääsu, näiteks jõesuu, järvesuu või kotisuu. Paadiga rändajale tähendab see pääsu sisemaale. Soo või ka suu sõnaga on algselt vist tähistatud ka järve. Järves leidub jõesuid, mis võimaldavad liikuda järgmistele veekogudele. Lomp (soome k lampi) seda ei võimalda. Sõnade tähendused muutuvad isegi meie eluajal, mida loota siis mitmete tuhandete aastate möödumisel. Kui vaadata Eesti etümoloogiasõnaraamatut ja naaberkeelte sõnastikke, on näha, kuidas maastike muutumisega muutuvad ka sõnade tähendused. Uurali keeltes on sõnal too (soo) tähendused: järv, väike järv ja soo. Meie läänemere-soome keeltes tähendab sõna „soo“ praegu turbasamblaga täidetud kunagist veekogu. Lahtise veekogu tähistamiseks on tulnud balti keelte sõnast iaur eesti keelde sõna järv, soome järvi, vadja jarvi, saami javri. Leedu keeles tähendab sõna jaudra tänapäeval hoopiski sood ja järv on ezeras. Siia sobib veel lisada, et saami keeles tähistab sood sõna jeäggi.

Sõnadest leiab rohkem informatsiooni, kui esmapilgul paistab.