In memoriam

Jaks Lankots 6. juuli 1939 – 04. november 2009

4. novembril 2009.a. tabas Eesti Genealoogia Seltsi raske kaotus – suri Jaks Lankots pärast rasket haigust EGeS taasasutaja, kauaaegne seltsi aseesimees ja Tartu osakonna asutaja ja juhataja a. 1990 – 2001.

Jaks Lankots sündis Kilingi-Nõmme lähedal Saarde vallas Umalaste talus Pärnumaal talupidaja paljulapselises perekonnas. Kooliteed alustas Jaks Lavi algkoolis, seitsmenda klassi lõpetas Tartu VIII 7-klassilises koolis, õppis mõned aastad Tartu III Keskkoolis. Tartu I Keskkooli lõpetas eksternina, sest enne kooli lõpetamist läks tööle ja tuli kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg. Tartus õppimise ajal oli Jaksi toetajaks ja kasvatajaks tädi, sest tema vanemad surid varakult.

1962-64 õppis Jaks geograafiat Tartu ülikoolis. Edasi läks ta õppima Moskva ülikooli tehes konkursiga sisseastumiseksamid. Peale geograafiateaduskonna lõpetamist tuli ta tööle Tartusse TRÜ-sse. Oli teadustöötaja ja kirjutas teaduslikke töid. Ta kaitses kandidaadi kraadi kartograafia alal Kiievi ülikooli juures 1987.a. Siis alustas tööd Eesti Põllumajanduse Akadeemias. 1992- 2002.a. oli geodeesia õppetooli dotsent. Ta valmistas loenguid põhjalikult ette. Jaks töötas tihti raamatukogudes ja omas kodus soliidset erialast raamatukogu. Üliõpilaste seas oli ta lemmik, teda valiti konkursil parimaks õppejõuks.

Jaks Lankots tundis suurt huvi suguvõsade uurimise vatu. Olles üliõpilastega praktikal, käis ta koos asjahuvilistega talust tallu ja koostas elanike mälu järgi põlvnemise lood Järvselja, Liispõllu, Lääniste ja teistes selle kandi külades. Kogutud andmeid andis ta kasutada seltsi liikmetele. Jaks pidas kogu aeg päevikuid, neid kaustu on suur virn. Ta tundis suurt huvi elektroonika vastu, vanas eas hakkas ta musitseerima süntesaatoril. Ta konstrueeris endale aparaate ja arvuti. 20 aastat tagasi koostas ta elanike nimekirja, mis aitas seltsi liikmeid sugupuude uurimisel. Jaks Lankots seisis maikuus 1990.a. Tallinnas EGeS-i hälli juures. Samal suvel organiseeris ta arhiivinduse ja gooti kirja kursuse. 18.septembril 1990.a. kutsus ta kokku EGeS Tartu osakonna taassünni koosoleku.

Maakodus Võnnu lähedal Terikeste külas istutas ta koos abikaasa Urvega puid, tegi majapidamistöid. Koos isaga looduses toimunud matkad on perekonnale igaveseks meelde jäänud.

Jaksil oli kaks abielu, tal on neli täiskasvanud last – kaks tütart ja kaks poega. Abikaasa Urve istus haiglas iga päev tema kõrval. Jaksil oli jõudu jätta tugeva käepigistusega hüvasti oma perekonnaga.

Me mälestame suure lugupidamisega ja austusega lahkunud Jaks Lankotsa ja meenutame tema ennastsalgavat tegevust EGeS-is.

Igavikuteele on lahkunud Eesti Genealoogia Seltsi Tartu osakonna liige ja endine juhataja Mall Pendin (12.04.1939-08.10.2022).

Põlvnemislugu mai/2008

Sündisin Tartus Petseri põlemise aastal (kas teate, millal see juhtus?) Lille (Sõnniku) mäe nõlval Erakliinikus Riia 54. Nüüd on seal „hruštšovka“. Hiljem aastate möödudes oli vend mulle kade, et miks just tema õe sündimise päevast sai kosmonautikapäev. Kui olin 2 aastane, sai isa Tartu Omakaitse sidemehena näost haavata Botaanikaia müüri kõrval. Tulistati teiselt poolt jõge snaiperpüssiga. (Herbert Lindmäe on seda sündmust jäädvustanud oma kirjutises.) Et ema otsis isa mööda surnukuure 2 nädalat, jättis see meie pereelusse süngeima jälje kõigi meie elupäevade lõpuni. Isa oli ka vahepeal saksa koonduslaagris, kuid lubati tulema haava tõttu. Venelased aga ei suutnud mõista, kuidas sai koonduslaagrist elusana pääseda.

Sõjapaos olime Konguta metsas Elva lähedal ja sealt läksime elama vanatädi juurde Elvasse. Et isa oli püülimeister Tõravere veskis ja ema pidas pagaripoodi Tähe ja Väike-Tähe nurga peal, siis ehitasime Peedule jõe äärde maja. Keskkooli lõpetasin Elvas, valmistudes erilise hoolega ajalootundideks, mis näitas meie spontaanset, lapsikut vastupanu võimudele. Stalini surma aktusekõne järel aplodeerisime nagu tavaks oli. Sel ajal vähemalt Elvast koolilapsi Siberisse enam ei saadetud. Meie õpetajad Manivald Lubi, Moidela Tõnisson, Kalju Toim, Heino Puhvel ei vaja tutvustamist.

Mall Pendin Tartu osakond

Edasi tuli EPA ja tutvumine maaeluga. 1976. aastal jõudsin ringreisilt mööda Eesti sovhoose-kolhoose tagasi koju töökohtadega Tartu linnas. 13 aastat möödus edasi-tagasi rongiga sõites Peedu-Tartu-Peedu…Ja äkki olin vana, seega pidin äraelamiseks leppima igasuguste töökohtadega, mis lihvisid minu eneseuhkust ja -teadvust. Selle aja iseloomustamiseks sobib öelda, et olin nagu naisterahvas Jack Londonina.   

Nüüd elan varsti 20 aastat Peplerimaal. Wilhelm Pepler – Tartu raehärra – oli Ivan Julma saatjaks ja tõlgiks selle Euroopa reisil 16. sajandil. Kui nad tagasi tulid, ostis W. P. Maatüki Riia maanteest Vallikraavi tänavani. Pepleri väimehed müüsid maa kruntidena ära linnarahvale. Meie maja asub muinsuskaitsealal Maarja kiriku vastas, kus vanal ajal olid hobusetallid. Õue peal maja taga on Oettingenide häärber. Kõrvalmaja eest algab Vallikraavi tänav, kus igal majal on sajanditevanune ajalugu.

10 aastat tagasi hakkasin käima arhiivis, mis sai mulle teiseks koduks. Olen püüdnud abiks olla uutele sugupuu-uurijatele, seda teavad ka arhiivi töötajad. Meil on kõigiga hea läbisaamine, see on nagu eraldi maailm, kus pole kadedust, on ainult mõistmine ja abi andmine. 

PENDIN, MALL 

Elukutse, amet: agronoom.

Vanemad: Isa Ernst-Richard Pendin – mölder, treial.

Lõpetatud koolid: Elva KK 1957; EPA agronoomia 1963.

Töökohad, ametid: zootehnik, ökonomist, raamatupidaja, müüja.

Ühinguline kuuluvus: EGeS Tartu alates 2002

Autasud- ja nimetused: EGeS tänukiri Tartu osakonna juhtimise eest jt.

Koostatud kroonikad jm saavutused: 

EGeS pildialbum 600 fotoga

EGeS juubelikonverentsi korraldamine Tartus 2015

Geni.com u 60 000 sisestust.

Genealoogilised artiklid: 

Ilmar Särg “Peedu” lk 30-31; Ilmar Särg “Peedu suvituskoht” lk 154-156.

Koostatud sugupuud:

Pendin, Rägo, Mossin, Joost.

Korraldatud kokkutulekud: Mossinite kokkutulekud.

Avaldatud biograafia: EGeS aastaraamat 2010 lk 139-141.

EGeS Tartu osakonna juhataja 2004.-2019.